Kliimamuutus toob majanduskahju

Kliimamuutuste olulisust näitab fakt, et 2018. aasta Nobeli majanduspreemia said Ameerika Ühendriikide teadlased William D. Norhaus ja Paul M. Romer. Preemia anti majanduskasvu ning tehnoloogia- ja kliimamuutuste vaheliste seoste analüüsimiimudelite loomise ja täiustamise eest. Kliimamuutuste põhjuste tuvastamise, hindamise ja leevendamisega on õpetlased tegelenud juba aastakümneid.

Olukorra saavutamiseks on valitsustel kõik võimalused rakendada poliitikaid, mis suunaksid majandust väiksema süsinikumahukuse poole. Järjest süvenev kliima soojenemine viitab aga praeguste meetodite ebapiisavusele. Seda tõdeb ka eelmisel nädalal rahvusvahelise kliimapaneeli avalikustatud eriraport. Lühiajalises vaates kulutõhusad otsused ei pruugi seda olla pikemas perspektiivis ja vastupidi.

Eesti on oma süsinikumahukuse vähendamisega üldiselt hästi toime tulnud. Riigikogu võttis eelmisel aastal vastu kliimapoliitika põhialused aastani 2050, mis peab tagama õige kursi ka tulevikus. Siiani on hoidutud otsese süsinikumaksu kehtestamisest ning süsinikukvoodi süsteemidesse on lülitatud vaid suured käitised.

Eesti energeetikasektor on praeguseni liikunud tehnoloogia- ja kliimamuutuste leevendamistegevuste peavoolus, mille tulemusel on Eesti katlamajades ning koostootmisjaamades tänapäeval kütuseks number üks puit. Eesti kaugkütteettevõtjad on teinud investeeringuid puitkütuste kasutusele võtmiseks ning tarbijatele pakutakse taastuvatel energiaallikatel põhinevat teenust. Energia taskukohasuse tagamiseks on investeeringuteks lisaabi tulnud Euroopa Liidu rahastusest ja elektritarbijatelt kogutud tasudest makstavast taastuvelektri toetusest.

Kui taastuvelektri tootmise suurendamisega on Eestil vaja veel pingutada, siis kaugküttevõrkudes oleva taastuvenergia osakaal läheneb juba 80 protsendile. Kaugküte on oma minimaalse süsihappegaasi jalajälje tõttu kõige puhtam ja ka kõige mugavam energiavarustusviis tiheasustusaladel. Lisaks on kaugküte ka kõige taskukohasem. Praegu on kaks trendi liikunud samas suunas ehk taastuvenergia kasutuselevõtt on muutnud teenuse tarbija jaoks ka majanduslikult soodsamaks.

Lihtsad ülesanded on edukalt täidetud, kuid tundub, et siit edasiminekuks on vaja langetada juba kaalukamad otsused.

Taastuvenergia leviku järgmisele tasemele viimine vajab edaspidi üha rohkem sisulist ühiskondlikku arutelu. Uute rajatiste planeerimine on järjest keerulisem ning takerdub kergelt. Materjalikasutuse efektiivsuse saavutamiseks tuleb otsida uus võimalusi näiteks efektiivse koostootmise laiendamiseks. Võrguarendused peavad olema terviklikud ning kooskõlas tarbijate ootuste ning üldise energiatõhususega. Uued lahendused on kallid ning ei pruugi kaasa tuua kohest hindade langust. Seda hoolikam tuleb olla tootja-tarbija koguahela planeerimisel-väljaehitamisel, et vältida tasakaalupunkti ületamist.

Koos ühiskondliku aruteluga on aeg üle vaadata ka taastuvenergia investeeringuid soodustavad tegurid. Pikas perspektivis ennustatakse Eestile energiadefitsiiti. Üldise säästlikkuse huvides peame saavutama selle, et parima võimaliku tehnika rakendamine oleks investori esimene valik. Tuleb eelistada lähiümbruses toodetud energiat, sest see on ühiskonnale kõige väiksema keskkonnakoormusega. Energiavõrkude roll tulevikus suureneb, sest need on tasakaalustajad ning võimaldavad saavutada maksimaalset tõhusust süsteemiüleselt.

Olen kindel, et kõiki neid aspekte võetakse arvesse koostatavas Eesti enegia- ja kliimakavas ning ei takerduta esmapilgul kõige odavamate valikute otsa. Kuigi järgmised sammud võivad esialgu tunduda kulukad, võib pikaajaliselt olla kulukam nende tegemata jätmine.

Lugeja mõtlema panemiseks tõin välja ka mõned punktid kehtivast kliimapoliitika põhialuste dokumendist, mis suunavad ülesannet lahendama just süsteemi kui terviku seisukohast.

Esiteks, energia tarbimiskeskuste ja uute tootmisvõimsuste planeerimisel ning tarbimise ja tootmise juhtimisel lähtutakse süsteemi kui terviku tõhusast koostoimimisest.

Teiseks, olemasoleva hoonefondi renoveerimisel ning uute hoonete planeerimisel ja ehitamisel lähtutakse süsteemi kui terviku majanduslikust ja energeetilisest tõhususest, et saavutada kogu kasutuses oleva hoonefondi maksimaalne energiatõhusus.

Kolmandaks, energiasüsteemides võrkude planeerimisel, ehitamisel, haldamisel ja rekonstrueerimisel lähtutakse süsteemi kui terviku majanduslikust ning energeetilisest efektiivsusest eesmärgiga saavutada maksimaalne energia- ja ressursitõhusus.

Need on kuldsed sõnad riigikogult. Kindlasti on see peagi igapäevane reaalsus, mitte kättesaamatu soovunelm. Terviklikult tõhusad ja taastuvenergiaallikatel töötavad süsteemid on pikas perspektiivis ainuvõimalikud. Samale järeldusele jõudsid ka värsked Nobeli majanduspreemia laureaadid, et kliimamuutusi pidurdavate uute tehnoloogiate kasutusele võtmine on see, mis määrab ühiskonna pikaajalise ja säästliku majanduskavu.