Kuidas ühisrahastada kultuuri?

Tartu Uus Teater alustas eelmisel hooajal ühisrahastuskampaaniaga, mille eesmärgiks oli maja, kus me praegu rentnikuna tegutseme, erasektorilt välja osta, et seda oma äranägemise järgi teatrikeskuseks arendada. Tänaseks on kokku kogutud 322 186 eurot, mis on 96% eesmärgist. Kõige julgemates unistustes me muidugi lootsime, et suudame oma toetajad üles leida, aga märksa realistlikemates plaanides olime arvestanud, et kogume kokku vaid poole summast. Ka sellisel juhul oleksime lugenud kampaania edukaks.

Tartu Uus Teater alustas 10 aastat tagasi rohujuure tasandilt, mis on ikka olnud kultuuri sünni ja uuenemise lähtepunktiks. Nagu ettevõtluses, nii ka kultuuri valdkonnas tekib innovatsioon tihtipeale väljaspool suuri organisatsioone, kes oma olemuselt on inertsed, valmistades ette pinnast uutele algatustele.

Kultuuri rahastamise saab üldisel skaalal jagada kaheks. Riigieelarvest läheb lõviosa suurte, peamiselt riiklike organisatsioonide tegevustoetuseks ning uued algatused saavad projektikorras tuge kas kohalikust omavalitsusest või fondidest, peamiselt Kultuurkapitalist. Tasakaal on paigas seni, kuni mõnest projektikooslusest hakkab välja kasvama uus organisatsioon, mis vajab jätkususuutlikumat finantsmudelit, mida taotlusvoorude vaheline pendeldamine ei võimalda.

Ühel hetkel olime meiegi arusaamise juures, et senised rahastamismudelid meid enam edasi aita. Teatrit aastaringselt töös hoida pole vabatahtlikkuse alusel võimalik, ka töötasud ei saa eraalgatuslikes ja riiklikes teatrites kordades erineda, samuti pole võimalik piletihinda pidevalt tõsta, kui turul on avaliku sektori toetusega välja kujunenud keskmine hind.

Otsisime eelarves kulude poolelt kokkuhoiukohti ja tulude poolelt uusi võimalusi. Tekkis plaan - maja erasektorilt välja ostes jääb teatri eelarvesse tervelt Tartu linna aastane tegevustoetus, mille saame edaspidi maja arendamiseks ja teatri tegemiseks suunata. Majaostuks vajaliku raha kogumiseks otsustasime läbi viia ühisrahastuskampaania.

Mis tegi kampaania edukaks? Ilmselt pole ühte head retsepti, häid kokkulangevusi oli palju. 25 000st toetajast ligi 91% ostsid pileti etendusele “Kremli ööbikud”, mis oli üks neist raamist väljas ettevõtmistest, mille poolest Tartu Uus Teater varasemaltki tuntud oli. Lavastust, mis toimus Eesti-Vene piiril, Kreenholmi saare unustuste jõe kaldal, on nimetatud aasta turundusteoks, integratsiooni sensatsiooniks ning kultuuriliseks kuriteoks. Meil aitas see kokku koguda lõviosa vajalikust toetussummast. 9% kampaaniast kogunes nimeliste toolide ja juubeliraamatute müügist.

“Kremli ööbikute” fenomenist on juba palju räägitud ja ilmselt räägitakse veelgi. Meie saime eeskätt teadmise, et publik usaldab Tartu Uut Teatrit ning on valmis koos meiega riske võtma, sukeldudes tundmatusse. Suur osa piletitest said müüdud enne, kui proovid algasid. Enne esietendust oli välja müüdud 11 etendust, mille külastajate hulk ületas meie kaheaastase publiku arvu.

Lavastuse edukaks kujunemiseks oli palju eeldusi, aga sama palju oli ka riske selle läbikukkumiseks. Kui publik poleks meid usaldanud, oleks võinud minna hoopis teisiti, võimalik, et teater poleks käimas oma 11. hooaega. Kas me julgeme seda teistele soovitada..?

Ikka julgeme. Unistada tuleb suurelt, eriti, kui unistust ellu viies saab teha seda, mis meeldib ja innustab. Kõik, kes on kord läbi viinud ühisrahastuskampaania, teavad, et raha ei kogune ise, kampaaniat tuleb elus hoida ja kui seda juba nagunii tehakse, siis võib eesmärgi pisut kaugemale ja suuremaks nihutada.

Tasub varasemad kogemused valdkonnas (või ka väljastpoolt) üles otsida ja nõu küsida. Meie toetusime Tartus aasta varem läbi viidud Sepa staadioni ühisrahastuskampaaniale. Just nende meeskonnaga kohtumisel mõistsime, et julgeme suurema eesmärgi võtta. Edukaks kampaaniaks ja hulljulgeteks otsusteks on oluline kokkukõlav meeskond, kes usaldab teineteist ja suudab ühes suunas erinevalt mõelda.

Kõik kriitilised küsimused tuleb ära küsida eeskätt organisatsiooni seest, aga iga väline tagasiside aitab samuti kampaaniat tugevamaks muuta. Kampaaniale tasub taotleda maksuvabastust. Teame, et kõigil pole see õnnestunud, aga proovida võib. Kampaania visualiseerimine, koostöö meediaga, lugude jutustamine, planeerimine - need tegevused on ilmselt teada kõigile, aga selle kõrval on hea jätta kampaanias ruumi spontaansetele otsustele.

Ühisrahastusvõimalused ei asenda küll kultuuripoliitikat, mis loodetavasti hakkab kunagi rohkem tähelepanu pöörama vabatahtlike ja õhinapõhiste koosluste sildamisel professionaalseteks, aastaringset programmi pakkuvateks organisatsioonideks, kui nad ise seda loomulikult soovivad, aga on kindlasti üheks võimaluseks, mille abil saab väiksemate projektide kõrval teha ka suuremaid arenguhüppeid.

Tartu Uus Teater on oma publikule tänulik, et nad on julgenud koos meiega seigelda, usaldades teatrit ka kõige ekstreemsemates oludes. Kui keegi soovib majaostule õla alla panna, siis seda saab teha teatrikeskus.ee lehe kaudu, ostes tellisemõõtu raamatu “TUT10: unistused, prügi ja ajalugu” või soetades teatrisse kaheks aastaks nimelise tooli.