Mingu iga pauk vähemalt asja ette

Laps vigastas ilutulestiku raketiga nägu, signaalrakett hävitas pere elutöö, ilutulestiku patareist alanud tulekahju hävitas auto, pimeda juhtkoer muutus töövõimetuks – need on vaid mõned hiljutised uudised, mis räägivad pürotehnikast tingitud tuleõnnetustest ja traumadest.

Need kannatajad pole olnud küll meie endi lapsed ega loomad, hävinud pole meie endi ettevõte või vara, aga küsima peaksime endalt siiski, kas need õnnetused oleksid juhtunud, kui raketid poleks lastele niivõrd kättesaadavad, kui nende ostmiseks oleks seatud ajaline müügipiirang, kui kasutusjuhendid oleksid selged nagu seebivesi ning kui me üldiselt teadvustaksime paremini ohte, mis meid inimeste ja vara keskel rakette õhku lastes kummitavad. On selge, et isik, kes ilutulestikku laseb, pole pea kunagi üksinda ning sõpruskonna kontroll ja kokku lepitud hea tava võiks olla üks, mis õnnetusi ära hoiaks.

Pürotehnikute liidu liige Kalle Tüür avaldas Äripäevas (Ilutulestiku müüjad: pürotehnika pole luksuskaup, ÄP 25.01.2019) lootust, et tekkima hakkab ilutulestikukultuur. Kahjuks pole mina vabatahtliku päästja, kodaniku ja kolme lapse emana veel seda kultuuri teket tajunud. Sattudes ostukeskuste ette, mille fuajeest on noorukid hetk tagasi endale vähem kui euroga paukherned või päti paugud (jah, just seesuguselt neid tooteid nimetatakse) ostnud ning neid maha visates plõmmutavad, tundub mulle pigem, et olukord läheb aasta-aastalt hullemaks.

Lisaks on inimesed järjest rikkamad ning tekkima on hakanud naabrist parem mõttelaad. Kaks aastat tagasi räägiti minu enda tutvusringkonnas lugu naaberkülas toimunud juhusest, kuidas kolmekümnendates meeste saluudilaskmine lõppes hoopis üllatava vigastusega – ilutulestiku patarei oli tellitud niivõrd suur ja raske, et juba autost välja tõstmine lõppes seljatraumaga. Tagantjärele meenutades on lugu küll humoorikas, kuid omab kurba allteksti – ilutulestikku ostetakse arutult. Lisandugu siia veel selline tobe avastus, et ühe ilutulestikumüüja tootevalikus on komplekt nimega Naabrimehest Parem täiesti olemas ...

Oma viimase ilutulestiku patarei ostsin paar aastat tagasi juba vastumeelselt, aga tütarde pealekäimisel siiski. Kauba välja valinud, asetas müüja minu ette kaks identset patareid. Kui selgitasin, et vajan vaid ühte, vastas proua, et ühte ei saa, neil selline sooduskampaania, et kõik patareid on poole hinnaga, aga selle raha eest saab kaks kastikest. Võta nüüd kinni, kumb meist rohkem pügada sai.

Need on lood sellest, et meil on veel pikk tee minna, kui tahame pürotehnika kasutamisel teadlikumad olla ning pidada end selles eeskujuks.

Päästeliit andis möödunud neljapäeval riigikogule üle ettepaneku maksustada vabatahtlike päästjate toetuseks ilutulestikuga paugutamine. Idee sai rahvaalgatus.ee keskkonnas oodatust suurema toetuse ning selge indikatsiooni, et kodanikel on soov ilutulestiku tarbimist reguleerida, ning ühe võimalusena, kuidas vabatahtlik pääste saaks välja kroonilisest alarahastusest, oleks ilutulestikule maks kehtestada.

Pürotehnika jaemüüjad kardavad, et see muudaks nende kauba piiri taga ostlejate meeliskaubaks, ja tõdevad isegi, et juba praegu tuuakse väga palju pürotehnikat Poolast. Saluut ei ole siiski samaväärne kaubaartikkel alkoholiga. Ilutulestikku soetatakse pigem aastavahetuse saabudes, mõned ka suurema tähtpäeva puhul, ning pole suur vahet, kas see patarei maksab 30 või 35 eurot. Võimalikust piirikaubanduse suurenemise ohust rääkides toon vastukaaluks, et võib tekkida hoopis tugevam kontroll toodete kvaliteedi üle ning ehk oleks vähem neid juhtumeid, kus saluut pole toiminud sel viisil, nagu ette nähtud, ja on tekitanud traumasid või väiksemaid õnnetusi. Arusaadavalt suurem osa nendest õnnetustest suurteks põlenguteks ei eskaleeru, sest sõpruskonnaga õues ilutulestikku lastes on paljude tähelepanu just sel tegevusel ning oht likvideeritakse oma jõududega.

Mitu Euroopa linna on keelanud aastavahetuse ilutulestikke, et mitte tõsta niigi kõrgeid õhusaaste näitajaid ning säästa koduloomi, keda ilutulestik häirib. Pürotehnika müügile ja kasutamisele on piirangud kehtestanud ka Suurbritannia, Norra, Soome, Saksamaa, Holland ja Island, kus ilutulestikke saab osta ning kasutada ainult kindlaks määratud päevadel pühade ajal. Ka Tallinna linnavalitsus arutas hiljuti pürotehnika kasutamisega seonduvaid probleeme ning otsustati leida viis, kuidas ilutulestikuga kaasnevatele kahjudele leevendust leida – ühe võimalusena nähti, et omavalitsused võiksid kehtestada ilutulestikuvabad tsoonid, teise võimalusena aga piirata pürotehnika müügi aega koostöös riigiga.

Ehk oleme Eestiski ühel hetkel valmis liikuma Islandil toimiva süsteemi poole, kus kogu ilutulestikuäri ongi vabatahtlike päästjate käes. Sel moel on võimalik ühel ajal saluudi nautimisega teha ka ennetustööd ning tõepoolest – hakata tasahaaval meie kodanikeni viima ilutulestikukultuuri.