Eesti vajab tänapäevast konverentsikeskust

Oleme siinmail kulgenud riigina üle 100 aasta. Saja aasta jooksul oleme püstitanud eesmärke, häid ja halbu, õnnestunud ja mitteõnnestunuid. Tuntavalt on nüüd vajadus uute realistlike eesmärkide seadmise järgi. Miks mitte võtta uueks tähiseks vabariigi 105. sünnipäev? Monumentide ja mälestusmärkide püstitamise kõrval võiks rajada midagi sellist, mis loob eeldused siinmail majanduskasvuks, eelkõige muidugi kogu kogukonna jõukuse kasvuks.

Üks võimalus ongi kaasaegse, ligi 25 miljonit eurot maksva konverentsikeskuse rajamine Tallinna lennujaama lähistele, sinna, kus ristuvad inimeste liikumisteed – maanteed, raudteed, õhuteed, kus liikleb tramm. Uues konverentsikeskuses saab korraldada ülemaailmseid kokkusaamisi, messe, spordiüritusi.

Konverentsikeskus suurendab jõukamate turistide arvu, loob eeldusi uute lennuliinide avamiseks, täidab meie hotellide kohti. Uus konverentsikeskus ei pea olema arhitektuuriliselt mingi hall ega tuim kast, vaid ta peab kujunema tuntavaks maamärgiks Tallinna lennujaama saabujatele ja sealt lahkuvatele reisijatele.

Kui peame vajalikuks kahaneva elanikkonna juures jätkusuutlikku majanduskasvu ja tingimuste loomist ettevõtluse arendamiseks ning tõeliselt toimivat regionaalpoliitikat, tuleb luua sünergiline ja logistiliselt koostoimiv teedevõrk. Selle osadeks on kaherajalised maanteed Tallinnast Tartusse, Pärnu, Narva, Rail Baltic, teised raudteed ja muidugi tunneliühendused Helsingi ja Tallinna ning Muhu ja mandri vahel. Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli ja Rail Balticu ühendamisega leiame endid meie jaoks suure kaubatee äärest. Ajaloost teame, et rikastusid just kogukonnad, mis asetsesid suurte kaubateede ääres.

Teede ühenduslüliks Tallinna lennujaama juures saabki konverentsikeskus. Aga milleks meile ligikaudu 25 miljonit eurot maksev keskus? Peamiselt selleks, et tagada meie jätkuv majanduskasv, et suurendada viimasel ajal aeglustunud turistide arvu arvu. Arenenud turumajanduse riikides on suurte konverentsikeskuste loomine on olnud loomulik ja tasuv ühiskonna arendamise ja korraldamise viis.

Loomulikult kerkib kohe küsimus – kuidas konverentsikeskuse ehitamist finantseerida? Peamiseks allikaks võiks olla riigivõlakirjade emiteerimine suunatult just meie siinsetele elanikele. Meil kõigil on võimalus oma pangaarvetel nullintressiga seisvat vaba raha intressitootlusega ringlusse lasta. Seejuures mitte kuhugi ebamäärasesse pensionifondi, vaid reaalselt kasutatavasse ja hea tootlusega objekti.

Ja teiseks, ehitame keskuse avaliku ja erasektori koostööprojekti (PPP) raames, andes sellega tööd meie inimestele ja firmadele. Viimasel ajal on palju arutatud Tallinna Linnahalli rekonstrueerimise ja funktsioonidega täitmise üle. Arvestades investeeringute suurt mahtu, pikka ajafaktorit, muinsuskaitselisi nõudmisi ja logistilist asukohta, on ilmselt otstarbekam sinna teha hoopiski Ooperimaja. Miks mitte valmis jõuda sellega vabariigi 110. aastapäevaks.

Eelnevate ettepanekute kokkuvõttes saamegi Eestile kaks arhitektuuriliselt veetlevat maamärki, konverentsikeskuse vabariigi 105. ja Ooperimaja 110. aastapäevaks.