Müütidest ja tegelikkusest - autoriõiguste direktiiv

Autoriõigus vajab reformi, tasakaalustatud reformi. On oluline mõista, et üleeuroopalised meeleavaldused ja nende organiseerijad ei ole autoriõiguste kaitse vastu. Vastupidi – direktiivi head eesmärgid on arusaadavad ning endega saab paljuski nõustuda, sest olemasolev autoriõiguste kaitse raamistik pärineb eelmisest sajandist ning vajab uuenduskuuri.

Paraku ei saa nõustuda, et sobivaim viis selleks on kogu eksisteerinud autoriõigusliku lähenemise pea peale pööramine. Täpsemalt, teadmiste jagamise fundamentaalsed põhimõtted uuendatud kujul nõuaks, et kasutajad peavad tõendama enda õigust teadmisi jagada enne, kui mistahes platvorm saab lubada selle jagamist. Platvormide ja internetiteenuste osutajate tähtsust valemis ei saa aga alahinnata – kogu kaasaegne kommunikatsioon toimub paljuski just vahemeeste ehk neile kuuluvate teenuste kaudu.

Autoriõiguste uuenduskuuri ei tohiks ellu viia motoga, kus näeme internetti kui „kahjustajat“ ja „pahauskset konkurenti“ kogu loovmajandusele. Internet ei ole seda. Internet on võrgustik, mis loob võimaluse uutele ärimudelitele ning jätab ruumi ka vanadele.

Aivar Pau arutles artiklis „Vikipeedia logo on täna hauakivi“ (Postimees, 21.03.19) selle üle, miks toimub Tallinnas Vabaduse väljakul 23. märtsil kell 14 meeleavaldus „interneti kaitseks“ (#SaveYourInternet), ja leidis, et meeleavalduse korraldajad on direktiivi ekslikult mõistnud ja seda kolmel põhjusel.

Esiteks, seetõttu, et see ei puuduta Eesti ettevõtjaid ja platvormi loojaid, sest harva ületavad meie ärid ühel ajal kolm nõuet: vähemalt kolm aastat vana, üle 10 miljoni euro käivet ning üle viie miljoni unikaalse kasutaja.

Teiseks seetõttu, et ka olukorras, kus veebiplatvorm peaks tõepoolest ka kasutama nn filtreerimise programme, mis välistavad autoriõigusi rikkuva materjali üleslaadimise, siis sellised programmid ei tee ärile lõppu, sest maksavad mõni tuhat eurot.

Kolmandaks seetõttu, et tegelikult on uus autoriõiguste direktiiv kahjulik vaid USA suurplatvormidele, nagu Google, YouTube, Instagram jne.

Minu hinnangul ei peegelda ükski kolmest põhjusest tegelikkust. Vaatleme neid kolme esitatud põhjust.

Ei kohaldu. Artikkel 13 (4aa), millest on jutt, ütleb, et uusi veebikeskkondi tuleb kaitsta, mistõttu ei peaks kohalduma artikkel 13 kohustused neile ettevõtetele, mis ei ole vanemad kui kolm aastat ega tee käivet enam kui 10 miljonit eurot. Täiendavalt on esitatud piirang, et nn uue platvormi erandit ei peaks saama kasutada juhul, kui kasutajate arv ületab 5 miljonit. Seda mõtet rõhutab ka direktiivi preambula punkt (38ba), mille kohaselt soovitakse arvestada kasutajate sisuga tegelevate start-up’ide eriolukorda.

Direktiivi teksti loojad selgitavad, et igal juhul ei saa seda erandit kasutada hetkest, mil ei ole enam tegemist uue start-up´iga ehk siis, kui ettevõte on tegutsenud enam kui kolm aastat. Normatiivselt ei ole tegemist seega nn kumulatiivsete tingimustega, mis kõik tuleb täita selleks, et nn start-up'i erand enam ei kohalduks, vaid otse vastupidi – iga tingimuse täitmine tähendab erandi kasutamise õiguse kaotamist.

Mida siis peab tegema artikkel 13 tähenduses veebikeskkond, millel on kasutajate loodud sisu? Artikkel 13 lõige 4 nimetab need kohustused:

• selline teenuse osutaja peab hankima õiguste omajatelt loa kasutajate loodud sisu kättesaadavaks tegemiseks;

• võtma kasutusele kõrgetele tööstuse standarditele vastavat meetmed, tagamaks õiguste omajatele kuuluvate teoste kättesaamatus oma keskkonnas;

• igal juhul reageerima viivitamatult õiguste omajate teatele ning eemaldama õigusi rikkuva sisu.

Põhjendatult võib küsida, kes on õiguste omaja. Õiguste omajalt nõusoleku saamise kohustus lähtub eeldusest, et õiguste omajad on koondunud suurtesse esindusorganisatsioonidesse. Tegelikkus on aga see, et kõik neli miljardit internetikasutajat on õiguste omajad, sest loovad iga päev teoseid, olgu need siis pildid ema sünnipäevalt või kirjutised postitustes. Kellega siis peaks see platvorm sõlmima lepingu?

Õigusi rikkuva sisu üleslaadimist välistavad meetmed on need, mida planeeritud meeleavaldustel nimetatakse „tsensuurimasinaks“. Lihtsamalt öeldes, üleslaaditavat informatsiooni kontrollivad filterprogrammid. Selliseid programme on olemas – nende maksumus on aga tähelepanuväärne ja mitte „mõni tuhat eurot“. Näiteks Google on kulutanud enda Content-ID filterprogrammile, mida kasutatakse YouTube’is, üle 100 miljoni dollari. Programm aga endiselt filtreerib ka õiguspärast sisu ehk piirab iga kasutaja õigust ennast väljendada. See on paratamatus – programmidel ja algoritmidel puudub tunnetuslik võime, mistõttu ei suuda need veel eristada juhuslikku maali video tagaseinal kui lubatud kasutust ega nalja või paroodiat. Seda „tunnetuslikkust“ ja konteksti mõistmist ei omanda algoritmid veel niipea.

Arvatakse, et direktiiv on mõeldud Atlandi-taguste globaalettevõtete mõjuvõimu vastu. Väidetakse ka, et seda tõestab see, et just need ettevõtted protestivad direktiivi vastu. Tegelikkus on vastupidine: just suurettevõtetele antakse eelis, sest nende jaoks ei ole investeerimine filterprogrammidesse majanduslikult keeruline. Ka võime võtta riske kasutajate loodud sisu kättesaadavaks tegemisel on nende puhul oluliselt suurem. Enamgi veel, suurettevõtted on viimastel nädalatel avaldanud toetuskirju direktiivi vastuvõtmiseks.

Paljuski kipuvad jääma tähelepanuta direktiivi muud osad. Näiteks artikkel 11, mida hellitavalt „lingimaksuks“ nimetatakse. Artikli eesmärk on tõepoolest tuua läbirääkimistelaua taha suured tehnoloogiaettevõtted, nagu Google ja Facebook, kui platvormid, mis agregeerivad pealkirju otsitulemustes või lubavad jagada ajakirjanduslikku sisu koos mõnelauselise väljavõttega. Eesmärk on seega arusaadav – leida viis, millega toetada meie ajakirjandusväljaannete eluvõimet.

Paraku on põhjust arvata, et vahend – tasu nõudmine info kuvamise eest kasutajatele – ei ole selleks sobiv. Sellekohaseid näiteid on Euroopas juba olemas – Belgias, Saksamaal, Hispaanias:

• Linkimise eest tasu maksmise kohustuse kehtestava seaduse jõustumisel Saksamaal otsustas Google linkimise ja tasu maksmise asemel enda otsitulemustest Saksa uudissaidid eemaldada. VG Media, kellele kuulub ka ülemaailmselt tuntud Axel Springer Grupp, otsustas litsentsida Google’ile enda uudiste linkimise õiguse tasuta, sest 40% nende külastajatest jõudis nende saidile Google'i otsimootori kaudu. Samalaadsed tasuta litsentsid, vastupidiselt seaduse mõttele, on andnud enamik Saksa uudisteloojatest.

• Hispaania seadusandja astus sammu kaugemale ning välistas seaduses uudissaidi õiguse litsentsida enda sisu linkimise õigust tasuta. Google'i lähenemine oli loogiline ja sama radikaalne: sulgeda otsivõimalused Hispaania uudiste puhul enda platvormidel, sest seaduse rikkumise eest oli võimalik trahv kuni 600 000 eurot. Uuringute kohaselt on kahju Hispaania uudissaitide jaoks kuni 10 miljonit eurot aastas ning kahju oli seda suurem, mida väiksem oli uudissait.

Kas üleeuroopalisel seadusel on teistsugune ja positiivne mõju, saame näha, kui direktiiv jõustub.