Mida on riigikontrollil õppida piirikoer Felixi ja viie vietnamlase juhtumist

Täpsemalt vastab Küüt riigikontrolör Janar Holmi avalikule kirjale.

Kuu aja eest, ühel aprilli laupäeva hommikul, võttis piirivalvekoer Felix Eesti-Vene piiril üles värske jälje. Jälitama asunud patrull liikus piirilt sisemaa suunas, kus saadi ka kohalike käest vihjeid kahtlaste isikute kohta. Viimaks tõi üles võetud jälg Felixi ja patrullid ühe majapidamise hoovile Veretinä külas Võrumaal, kuskohast tabati viis vietnamlast: naine ja neli meest.

Koostöös Venemaa Föderatsiooni piirivalvega vaadati piirilõik üle, kuid piiriületusele viitavaid jälgi ei leitud. Kas vietnamlased tulid ebaseaduslikult üle piiri? Arvatavasti, sest kuidas nad muidu oleks saanud sattuda Võrumaale Veretinä külla. Kagu-Eesti 135 km pikkusest piirist alla 10% kaetud seiresüsteemidega ja ülejäänud 90% on n-ö pime ala, kus piiririkkumiste avastamine on seega pigem juhuslik.

Värskelt valminud riigikontrolli ülevaates idapiiri väljaehitamise kohta heidetakse ette, justkui oleks PPA rajatav piir liiga kallis ja piisavalt pole kaalutud alternatiive. Olemasolevate ohuhinnangute järgi poleks piiririkkumine justkui piisavalt sage ja suure mõjuga probleem. Seega oleks 100% elektroonilise valvega kaetud idapiir justkui piiririkkumise tänase probleemi mõistes ülereageerimine.

Piiri väljaehitamise ambitsioon on algusest peale olnud üks: nii poliitikud kui ka ametnikud on tahtnud 100% pidavat idapiiri. Alles piiriprojekti tegeliku hinna selgumisel tekkis uus arutelu ja toona otsustati seda ambitsiooni mitte muuta. Selle saavutamiseks on alternatiivid olemas küll, kuid kas need on pikas perspektiivis odavamad või jätkusuutlikd?

Valikuid tulebki teha, ja väga kaalukaid. Kas saavutada täielikult pidav piir elektroonikaga või saavutada sama tulemus 1500 lisateenistujaga? Kas püüda piirivalvureid juurde värvata poole vähem – 750 teenistujat – ja leppida poole madalama standardiga? Kas langetada piiri ambitsiooni või hoopis pikendada piiri ehitamise aega ja saavutada sama ambitsioon pikema aja jooksul?

Väljaehitamisega kaetakse idapiir 100% ulatuses seiretehnikaga, et avastada kõik rikkumised. Enamik maismaapiirist kaetakse viivitusaiaga, mis ei luba kiiresti piiri ületada ja käivitab elektroonilise valve häire. Niinimetatud elektrooniliste silmade ja kõrvade asendamine inimestega oleks aga iga-aastane täiendav kulu umbes 37 miljonit eurot, kui jätame arvestamata piirivalvurite värbamise, koolitamise, majutamise ja transpordi kuludega.

Kuid mehitatud piirvalve nõrkus on see, et looduses ei ole vaateväli nii hea ja inimsilm ei suuda kõike kontrollida. Inimsilmi peab olema rohkem ja tihedamalt kui n-ö tehnoloogilisi silmi. Samuti on inimene ja tema motivatsioon mõjutatav, kas ilma, palga, tervise või ka teispool piiri tegutsevate huvide poolt. Tehnika asendamine inimesega paratamatult langetab idapiiri 100% olukorra teadlikkuse ja pidavuse ambitsiooni.

Tööjõust on Eestis juba täna puudu ja tulevikus see probleem süveneb. Elektroonilise valve asendamisel peame värbama täiendavalt 1500 piirivalvurit, kelle palk kasvab iga aastaga. Kui läheme seda teed, siis on juba viie aastaga kulutatud sama summa, mis tänaste hindadega on piiri väljaehitamise hind: 200 miljonit eurot. Elektroonilise valve puhul oleksid iga-aastased kulud väiksemad. Kas tehnika asendamine inimesega annab meile rahalise kokkuhoiu, see on kaheldav ja vajab põhjalikku analüüsi. Seda enam, et suurema osa seiretehnikast soovime piirile soetada Euroopa Liidu vastavatest vahenditest.

Piiri ei ehitata lähtuvalt piiririkkumise ohust praegu. Kas me teame, milline surve saab olema Euroopa Liidu piiridel 5, 10 või 25 aasta pärast? Täna tehakse Euroopa Liidus ohuhinnanguid ühe aasta peale, mitte kauemaks. Põhjus on lihtne: mitte keegi ei julge ennustada, mis juhtub pikema aja jooksul. Ent piiri me ei ehita üheks aastaks, vaid justnimelt aastakümneteks.

Piir tuleb ehitada selline, mis võiks oma eesmärki täita ka tulevikus, teadmata milline on see tulevik. Õnneks on meil võimalus õppida teiste riikide minevikust ning see õigustab seda, mida me ehitame. Korralik piiritaristu, seiretehnika ja treenitud pädevad inimesed, kes koheselt reageerivad ja piiririkkuja kinni peavad, on ka tõhus ennetus. Korraliku piiri puudumine on piiririkkujate jaoks võimalus. Väljaehitatud piiritaristu on seevastu aga selge signaal, et piir on valvatud.

Kreeka ja Türgi vahel on umbes 180 km pikkune maismaapiir, mis oli aastakümnete eest sõjalise konflikti kartuses mineeritud. Pingete leebudes korjati 2009. aastal 25 000 miini üles ja sellest ajast alates puudus paljudes piirilõikudes igasugune taristu. Füüsilise tõkketa jäänud piiri ületas aasta hiljem juba kuni 350 illegaali päevas.

Kreeka-Türgi piiri süsteemne rikkumine ei alanud 350 inimesega päevas. Probleem algas märkamatult ja piltlikult öeldes mikrobusside kaupa, esiti mõni grupp päevas, siis edaspidi aina enam. Aga iga mikrobussitäis illegaale, kes üle piiri pääses, oli signaal järgmistele, et piiririkkumine on võimalik ja vahele jäämise oht on olematu.

Kui kahe riigi piiri miinidest puhastama hakati, siis ei osanud keegi prognoosida, et mõne aastaga siseneb sealtkaudu Euroopasse kümneid ja sadu tuhandeid illegaale. Siis reageeriti. Aga pöördumatu kahju oli tehtud. Piiriaia ja seiresüsteemide rajamisega alustati 2012. aastal ning selle valmimisel ebaseaduslikud piiriületused lõppesid.

Tulles tagasi tõsiasja juurde, et Euroopa Liidus tehakse ohuhinnanguid vaid aasta peale ette, siis siseministeerium ning politsei- ja piirivalveamet ei ole nõus jääma ootama, kuni mõni neist ohuhinnangutest realiseerub ja siis hakata tegutsema. Me ehitame piiri selleks, et juba täna võidelda sala- ja inimkaubandusega ning vältida tulevikus Eesti piiri kui võimaliku ebaseadusliku sisserände värava tekkimist Euroopa Liitu.

Piirivalvekoer Felixi töövõit tähendas vietnamlastele Euroopa südame suunas ette võetud teekonna lõppu. Eesti riigile tähendas see viie kuluka illagaalimenetluse alustamist ja eeldatavasti ootab vietnamlasi ees tagasilend koju Eesti riigi kulul.

Kuid mängime selle mõttega, et piirivalvekoer Felixi teeniks Piusa kordoni asemel hoopis Tallinna lennujaamas. Sellisel juhul oleks kuu aja tagune rikkumine jäänud avastamata ja viis illegaali tabamata. Kõrvalt vaadates saaks hoopiski väita, et piiril on olukord rahulik, rikkumisi pole ja peaks vähendama patrullide arvu, milleks seal käia. Piir on ju kontrolli all ja keegi ei taha seda ületada.

Need viis illegaali oleks kuu aja eest jäänud tabamata. See on signaal ja märgilise tähtsusega. Samade inimkaubitsejate rühmitus oleks pakkinud järgmisesse mikrobussi ja toonud Veretinä külast teisele poole piiri juba 10 inimest. Seda enam aga ei juhtu.