Vahemere vaatlus | ära karda suuri väljaminekuid, vaid väikseid sissetulekuid

Usun, et enamik meist on kuulnud anekdooti eestlasest, kes seisab elevandi puuri ees ning erinevalt teistest, kes mõtlevad, kui suur see loom on või mida selline elukas sööb, mõtleb eestlane hoopis – “Mida see elevant küll minust arvab”?!

Anekdoot anekdoodiks, aga tõepoolest on üsna palju kaasmaalasi minu käest uurinud, mida siin Vahemere ääres ikkagi eestlastest ja Eestist arvatakse. Aus vastus on … Mitte midagi! Jah, üksikute uudistega jõuame siingi aeg-ajalt meediasse, vahel lausa peavoolu tipu lähedale, kuid need on pigem episoodilised sähvatused.

Niisiis – reaalsus on, et Eestit siin laiemas ringis eriti ei teata. Ehkki oleme suutnud paremini kui veel mõni aastakümme tagasi end laiemas Euroopas siiski tasapisi nähtavamaks teha. Meie visiitkaarti ehk e-riiki ning digivalitsemist teadjamad ning teemaga vahetult kokkupuutujad teavad, kuid tegu on ikkagi pigem kitsama kildkonna kui kandvama kogukonnaga.

Digiriik kõnetab siin lihtsalt väheseid. Ja mitte sellepärast, et e-teenused ja digiriigi pakutavad võimalused on asjad, mis kohalikele vastumeelt või puudub kriitiline mass asjatundjaid, kes suudaks lahendusi ellu viia.

Oh ei, kaugel sellest, loomulikult pole kellelgi elu mugavamaks muutmise vastu midagi ning mitme miljoni elanikuga riigis jagub loomulikult ka eksperte. Põhjus on proosalisem ja üllatavalt sarnane praeguse põhiteemaga Eestis, nimelt kõnetab kohalikke peaasjalikult üksnes üks teema – kust saada ja kuidas teenida raha?