Ailar Väärtmaa: vaesusest pääsemiseks tuleb riiki koomale tõmmata

Olen avalikus sektoris lokkavat kulutamist aastaid kõrvalt vaadanud ning ei ole jõudnud ära imestada. Olen olnud lootusrikkas iga kord, kui pildile on ilmunud mõni uus poliitiline jõud, kes lubab piimajõgesid ja pudrumägesid, et tuleb muutus, mis suunab riiki efektiivsemaks. Aga kui viimaks koalitsiooni pääsetakse ning karavan jälle vanaviisi edasi sõidab, on selge, et saime taas petta.

Minu hinnangul käib liigne laristamine nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Heade aegade saabudes ei pane keegi tähele riigi paisumist, kuna tulud kasvavad rohkem kui kulud. Aga kui majandus langeb ja ajad lähevad kehvemaks, hakkab prassimine silma ning saab ka oluliselt rohkem avalikkuse tähelepanu.

Poliitikutele ja ametnikele on see ebameeldiv, sest neil on surve kulutada eelarvet 100%, et vältida järgmisel aastal rahalisi kärpeid enda organisatsioonis. Huvitav vastuolu. Samal ajal kui erasektoris otsitakse alati efektiivsust, siis avalik sektor mõtleb, kuidas kulutamist maksimeerida, et järgmine aasta raha juurde küsida.

Eri poliitikategelastega suheldes olen aru saanud, et kahjuks enamasti ei suuda nad asja kodaniku-maksumaksja vaatevinklist näha. Riik saab pea alati laenu, seega raha tuleb sisuliselt seina seest. Kes kinni maksab? Ikka maksumaksja. Poliitik ütleb, et süsteem kukub kokku, rohkem kärpida ei ole võimalik. Seda ütlevad julgelt välja ka ministrid ning kahjuks on avalikkuse pahameel selliste sõnavõttude peale üllatavalt tagasihoidlik.

Hiljuti sattusin sotsiaalmeedias lugema Isamaa poliitiku Karl Sander Kase postitust, milles ta väitis, et Tallinna linna palgal on ca 80 turundusega tegelevat inimest. Olles ise ka turunduse ja sellega seotud valdkondades päris pikalt tegutsenud, oli see teadmine ahhetama panev. Tõenäoliselt ei ole Eestis ühtegi teist organisatsiooni, kus oleks 80 turundusinimest tööl, isegi kui käive ulatub miljarditesse.

Võtsin ette Tallinna linna andmeid ja veendusin, et kahjuks ei ole tegemist poliitpropagandaga. Tõepoolest, linna ametiasutuste struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu aruannet lugedes olid kõik need 80 turundusega seotud inimest seal olemas. Lisaks võis leida veel hulga ametikohti, mille kohta tekib küsimus, kas omavalitsuses on kõiki neid inimesi tööle vaja. Või saaks neid teenuseid mitte pakkuda. Või osta teenus sisse erasektorist.

2014. aastal oli riigieelarve kuludeks 8,056 miljardit eurot, 2024. aasta prognoos on majandusministeeriumi prognoosi kohaselt 17,668 miljardit eurot. Meie avalik sektor on paisunud 10 aastaga 119,3%.

Peamine argument mida nüüd üks poliitik või ametnik toob, et aga keskmine palk on ka kasvanud ja seetõttu elu on igal pool oluliselt paremaks läinud. Mida näitavad numbrid? Keskmine palk oli 2014. aastal 1005 eurot.

Eesti Pank prognoosib 2024. aasta keskmiseks palgaks 1947 eurot. See on 10 aastaga 94% kasvu. Ennustan, et Eesti Pank on liiga optmistlik. Rääkides inimestega väljaspool avalikku sektorit, ei paista kuskilt 2023 vs 2024 prognoositud 6,1% palgakasvu.

Aga äkki on siis vaesus oluliselt vähenenud kõikide nende uute toetuste ja teenuste arvelt, mida riik meile pakub? Tõsi, aga kahjuks marginaalselt ning hetkel vaesus tänu inflatsioonile kasvab.

Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 21,6% ja absoluutses vaesuses 6,3% elanikkonnast. Kokku oli vaeseid seega 27,9% elanikkonnast. 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% elanikkonnast. Kokku oli vaeseid 26% elanikkonnast. 2021. aastal oli seis veidi parem, aga 2022. aastal kasvas absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kaks ja pool korda.

Kui need numbrid kokku võtta, siis riigi kulud on kasvanud kiiremini kui keskmine palk ja vaesus vähenenud väga marginaalselt, ja hetkel vaatamata kasvavatele avaliku sektori kuludele see hoopis suureneb? Seega – äkki tõmbaks riiki veidi koomale?

Riigieelarve arutelusid lugedes on selge, et poliitikud suhtuvad igasugu kärbetesse väga tugeva pahameelega, mis teeb seestpoolt kärpimise väga raskeks.

Teen ettepaneku luua väike organisatsioon, efektiivsuse erioperatsioonide grupp, mis käiks mööda erinevaid riigiasutusi, süveneda nende organisatsioonide eesmärkidesse ning seejärel finantsidesse ja struktuuridesse ning koostaks raporti.

Raportist peaks selguma, kas organisatsioon tegeleb sellele seatud eesmärkidega või on fookus paigast. Lisaks tuleb teha kindlaks teha, palju on sama töölõigu duubeldamist erinevates organisatsioonides. Raporti annab soovitused, kust ja mida kärpida, et organisatsiooni eesmärkide saavutamine ei kannataks, aga samas saavutatakse rahaline kokkuhoid.

See organisatsioon ei tohiks olla poliitiline, sest sel juhul ei ole võimalik tulemusi saavutada. Lisaks peavad raportid olema avalikud, sest see tagab avalikkuse surve ning ühtlasi teadlikuse, et riik soovib olla efektiivsem.

Me oleme väikesed, seega me peame olema efektiivsed. Erasektor saab sellest väga hästi aru, see mõtlemine peab jõudma ka avalikku sektorisse.