Taavi Simson: teeme Ukraina noortest Eestis meie tulevased majandussaadikud

Managem silme ette üks kujutuspilt. On kuum ja päikeseline juulikuu päev Odessas, te kõnnite alla Potjomkini treppidest ja naudite avanevat vaadet Mustale merele. Jalutuskäigu raames põikate sisse mõnda rannapromenaadil asuvasse restorani ja lasete hea maitsta ehedatel kartulipannkookidel ja ukraina boršil.

Ja pärast seda olete te loomulikult väsinud ning seate sammud hotelli poole. Oma tuppa astudes avastate te ilusad Muhu mustriga tekid ja padjad, mille servades on silt „Made in Estonia“. Terve hotell on sisustatud selliste patjade ja tekkidega ning Muhu ettevõte, kes neid teeb, suudab vaevu kõiki sissetulevaid tellimusi rahuldada.

Helesinine unistus? Mitte siis, kui me astume selle suunas õigeid samme.

Me ei tea täna, millal lõpeb käimasolev konflikt, teame vaid, et ühel hetkel see siiski kõik lõpeb. Ja pärast seda algab suur ülesehitustöö. Nii nagu tõuseb pärast põlengut fööniks tuhast, nii rajatakse ka Ukrainas kõik uuesti. Paremini, ilusamini ja targemani kui enne. See kõik aga toob kaasa vajaduse suurteks investeeringuteks, millest tervel Euroopal on võimalik osa saada.

See on Eesti võimalus, mida kasutamata jätta oleks patt. Pakkudes oma teadmisi, tooteid ja teenuseid tulevastel ülesehitustöödel, on võimalik anda tööd ja palka tuhandetele eestlastele pikkadeks aastateks. Selleks aga, et need tellimused tuleks just Eesti ettevõtetele, ei saa istuda käed rüpes, vaid tuleb tegutseda juba täna.

Esimene samm selleks on võrgustumine. Võib kõlada küll küüniliselt, kuid paratamatu elutõde on see, et loevad tutvused. Ja ikka positiivsed tutvused. Kui sul kusagil riigis on ees tutvused, kontaktid ja soovitajad, siis on turule sisenemine ja seal läbilöömine oluliselt tõenäolisem. Meie võimalus selle võrgustiku loomiseks on siin ajutiselt olevad sõjapõgenikud.

Praegu tundub see kõik meile suur' väljakutse, aga see on võimalik pöörata võimalusteks ja eduks, kui me õigesti käitume. Käitumine on siinkohal muidugi võtmesõna, sest midagi keerulist ju lõpuks polegi. Peame eelkõige käituma mõistvalt ja toetavalt ning suhtuma inimlikult ja juba läbi selle saame luua endast ja oma riigist positiivse kuvandi, mis võib tulevikus meile suureks abiks olla.

Sest kui need kümned tuhanded inimesed lähevad ühel päeval koju, saavad minna koju, ja neil on meist positiivsed mälestused ja säilinud kontaktid, on meil olemas võrgustik, mille üle teised Euroopa riigid vaid kadedust saavad tunda. Kuigi ka teised Euroopa Liidu riigid on vastu võtnud sõjapõgenikke, siis lihtne matemaatika näitab, et elanike arvu kohta on Eesti olnud üks suuremaid aitajaid. Mis viib selleni, et hiljem oleme, per capita, ka üks suuremaid võitjaid.

Üks võimalus selle võrgustiku loomiseks ja tugevdamiseks on meie haridussüsteem. Sest just noored puutuvad koolis iga päev tihedalt kokku Eestiga, eelkõige eesti keelega ja eesti kultuuriga, millest lähtuvalt on just kool ja noored see koht, kust alustada kontaktide ja sidemete ehitamist. Seda enam, et just noored on need, kellest tulevane ülesehitamine kõige enam sõltub ja kes sellesse tõenäoliselt kõige rohkem panustavad.

Lisaks pelgale suhtlusele saame läbi koolisüsteemi teha palju enam. Kasvõi tutvustades meie riigi edukaid ettevõtteid ja praktikaid, kas läbi ekskursioonide ja külalisesinejate, või lihtsalt koolitunnis nendest rääkides. Oleme uhked Eesti kui digiriigi üle, miks mitte siis anda Ukraina noortele teadmisi sellistest edulugudest nagu patsiendiportaal või e-pangandus ning lasta neil tulevikus kodumaal samasugused edulood üles ehitada. Kaasates, loodetavasti, neid samu ettevõtteid ja spetsialiste, kes neist rääkimas käivad.

Kuid meie haridussüsteem saab aidata ka pelgalt eeskujuks olemisega. Oleme aastaid, nüüd juba aastakümneid, olnud PISA testides väga edukad. Ja see edu ei ole tulnud niisama. Meie õpetajad on haritud ja uuendusmeelsed ning koolisüsteem tervikuna on paindlikust, iseseisvust ja uuendusmeelsust toetav.

Kui me suudame aidata üles ehitada samasuguse haridusliku eduloo seal, siis on Ukraina tulevastel põlvkondadel sellest palju võita. Sest haridus ei ole pelgalt teadmiste edasiandmise protsess, vaid palju enamat. See on kunst, kus on põimitud teadus, uuenduslikus, inimlikkus ja isiklikuks eeskujuks olemine. Selle kunsti valdamine ei tule ei kergesti ega kiiresti, kui me suudame teist riiki aidata selles kunstis meisterlikumaks saada, siis on see vaid hea asi.

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada. Nii teadis rääkida juba Kalevipoeg. Ja sajanditega pole see ütlus oma sisu minetanud, vaid on pigem olulisust juurde saanud. Läbi tarkuse, inimlikku tarkuse, saame osaleda teiste inimeste ja teise riigi ülesehitamisele ja tuhast tõusmisele ja aidata läbi selle ka iseendid, sest kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.