Allan Aan: võtame taanlastelt šnitti ja parandame konkurentsivõimet

Taani ettevõtted on olnud väga konkurentsivõimelised. Proovime selgusele jõuda, kustkohast on nad sellise konkurentsieelise saanud.

Taani riigi SKP on saja miljardi euro võrra suurem kui sama suure rahvaarvuga Soomel, nende riigis on palgad maailma ühed kõrgemad, nende pensionifondides on raha rohkem kui riigi kahe aasta SKP number.

Teatavasti on Taani ainuke riik Euroopas, kus ei ole sotsiaalmaksu. Ettevõtete asi on toota konkurentsivõimelist ning kvaliteetset toodangut ja maksta inimestele korralikku palka. Inimestes on kujunenud veendumus, et siis, kui ettevõtted on konkurentsivõimelised ja neil läheb hästi, siis läheb kõigil hästi. Kui ettevõtetel ei lähe aga hästi, siis kannatavad kõik.

Ettevõtted ja kõik inimesed saavad aru, kustkohast tuleb raha. Poliitikutel ja valitsustel ei ole võimalust kiilu vahel lüüa. Nad ei saa hakata valijatele enne valimisi „head tegema“ ja inimestele midagi rohkem lubama, kui ettevõtted suudavad.

Kõigis teistes riikides on aga ettevõtete poolt inimestele makstav palgaosa jagatud kaheks. Üks osa makstakse inimeste pangaarvetele ning teine osa sotsiaalmaksu nime all riigile. Ja siinkohal tulebki mängu Taani ettevõtete konkurentsieelise võtmetegur. Nimelt on pliitikutel kange soov valimiste eel anda välja häid lubadusi.

Kõige lihtsamini on aru saadav Eesti näide. Lubati alandada üksikisiku tulumaksu. Hakati sisendama inimestele, et peale ettevõtete on veel poliitikud, kelle peale saab loota. Hakati tegema tulumaksusoodustusi inimeste pangaarvetele makstava palga pealt. Samal ajal pidid ettevõtted sotsiaalmaksu maksma täie rauaga. Seega tehti maksualandusi ettevõtete konkurentsivõime ohvriks toomise hinnaga. Arvati, et las ettevõtted olla pealegi madala konkurentsivõimega, teeme vähemalt inimesed rikkaks.

Usun, et see on samamoodi ka mujal. Ikka leidub erinevates riikides poliitilisi jõude ja valitsusi, kes soovivad teha soodustusi, maksuvabastusi, erandeid ainult inimeste palgale ja hoopis vähem ettevõtete poolt riigile makstavale sotsiaalmaksule.

Mida rohkem on Taaniga konkureerivates riikides populismi, seda rohkem nad enda ettevõtete konkurentsivõimet ohvriks toovad ja seda suurema konkurentsieelise Taani firmadele annavad. Taani firmad või valitsused ei pea selleks midagi tegema.

Samalaadne olukord võib tekkida siis kui on mingi kriis või turuolukorra järsk muutus ning mingid sektorid jäävad hätta. Kui olukorda asutakse lahendama nii, et toetatakse ettevõtteid, siis mingit konkurentsieelist ei teki, sest siis võidavad sellest kõik ühtemoodi. Kui aga erinevad valitsused otsustavad hakata jagama palgatoetusi, mis ei laiene sotsiaalmaksule, siis on jällegi Taani ettevõtetel konkurentsieelis.

Oletame, et on mingi täpselt sama suur lahendamist vajav probleem Taanis ja mõnes naaberriigis. Taani valitsus maksab selle täies mahus kinni. Naaberriigi valitsus aga näiteks otsustab, et maksab kinni suurema osa, ning väiksem osa ehk sotsiaalmaksu komponent jääb muutmata kujul ettevõtete kanda. Taani riik kulutab küll rohkem raha, kuid võidab sellega ettevõtetele konkurentsieelise ning pikemas vaates võib see olla hoopis suurem võit.

Leian, et Taani riigi maksusüsteem, mis hakkas kehtima juba üle saja aasta tagasi, on andnud nende ettevõtetele korraliku konkurentsieelise. Selle eelise on loonud neile mitte Taani riik, vaid hoopis konkureerivate riikide poliitikud, kes enda populistlike lubadustega on pika perioodi jooksul ohvriks toonud enda ettevõtete konkurentsivõime. Taani ettevõtetel on olnud tarkust seda ära kasutada.

Minu soovitus: kaotame meiegi ära sotsiaalmaksu ja liidame selle palgale.

Sellega vähendame poliitilist riski enda poliitikute poolt, et jälle mingi poliitiline jõud ei saaks hakata inimestele head tegema ettevõtete konkurentsivõime arvel. Teiste riikide poliitikute käitumist meie ei saa mõjutada aga seda usku, et populism päris ära kaoks, pigem ei ole.