Põim Kama: lahendame maailma ajaprobleemi

Tundub, et aega on vähe? Vastupidi, aega on rohkem kui iial varem.

Aja kui ressursi eksponentsiaalse kasvu taga on kolm põhjust, mis üksteist võimendavad:

1) Tänu meditsiini arengule pikeneb inimeste eluiga. Meil on elus rohkem aega kui ühelgi varasemal põlvkonnal.

2) Inimkonna suurus kasvab. Sarnaselt internetiga on aeg ressurss, mis kasvab koos oma kasutajate arvuga.

3) Tehnoloogiate areng ning tehisintellekt vabastavad aega, asendades inimest erinevate ülesannete täitmisel.

Neid trende vaadates pole aja juurdekasv hoomatav ning see tundub ressursina käsiteldamatu. Sellegipoolest vajab aeg lahendust, peamiselt kahel põhjusel.

Ajalooliselt olid murrangud, mis vabastasid inimestele aega, ühtlasi suure positiivse mõjuga ühiskondade arengule ja majandusele. Näiteks muutis kaheksatunnise tööpäeva kehtestamine töölised tarbijateks ning käivitas neile suunatud ettevõtluse. Rääkimata sellest, kuidas kodumasinad aitasid vabastada naiste aja.

Teisalt kätkeb aja juurdekasv endas riske, millega peame arvestama. Need riskid on seotud massilise alahõivatuse, toimetulekuraskuste ja rahulolematusega, mis kumuleerudes hakkavad ühiskondi lõhkuma. Püüdkem näiteks mõista San Francisco taksojuhtide meeleolu isesõitvate autode tänavaile tulles või mõelda miljonitele Aasia kõnekeskuste töötajaile, kelle asendab kõnerobot.

Arvestades nii võimalikku kasu kui riske on aeg käimasolevate suurte muutuste pöörises pälvinud teenimatult vähe tähelepanu. On aeg eneselt küsida – mida me kogu selle ajaga peale hakkame?

Üksikisiku tasandil küsimust pole, igaüks valib ja otsustab. Aga kuidas käsitleda aega kui globaalset ressurssi, mille maht on muutunud enneolematuks? Üheks võimaluseks on ajapanga loomine.

Ajapanga ideega on katsetatud alates 19. sajandist. Maailma esimene ajapank loodi Jaapanis, kus ühiskonna vananemisega seotud väljakutseid mõisteti varem kui lääneriikides.

Lähenemine ideele oli sotsialistlik ning naturaalmajandusliku maiguga – aega käsitleti varastes mudelites indiviidi (liht)tööajana, mida võis vahetada kellegi teise pakutavate teenuste või kaupade vastu. See on mõistetav, kui arvestada toonaseid aja ja produktiivsuse suhteid, kus tootlikkus oli seotud inimtöötundidega. Nüüdseks aga on produktiivsuse olemus muutunud ja see muutub veelgi.

Täna leidub üle maailma sadu tegutsevaid ajapanku, kuid nende mõju on väike. Põhjuseks on pankade kogukondlik iseloom ning asjaolu, et nende toimemudel ei erine kuigivõrd teerajajate omast – pank annab võimaluse vahetada ühik tööaega teise samaväärse ajaühiku vastu.

Asjaosaliste arvates on lahendus hea, sest kogu aega ehk kõigi inimeste aega hinnatakse võrdseks (mis vähendab ebavõrdsust), vääringut ei ähvarda inflatsioon ning kuna selle väärtus ei kasva, pole palju neid, kes sooviksid ajaühikutega spekuleerida.

Neis „plussides“ ilmselt peituvadki põhjused, miks ajapangad pole osutunud murranguliseks edulooks. Parimal juhul on tänaste pankade näol tegemist nutika viisiga, kuidas vabatahtlikku tööd korraldada, kogukondades probleeme maandada ning sidusust kasvatada.

Leidub siiski ühiskondlikke väljakutseid, mida ka selline mudel lahendada võiks. Kujutlege näiteks, et teie neljas pensionisammas koosneks ajast. Ehk elu vältel oleks inimesel võimalik investeerida ajasambasse ning vanaduspõlves see investeering vajalike teenuste kujul välja võtta. Kindlasti leevendaks see koormust, mille elanikkonna vananemine seab sotsiaalsüsteemile ja riigieelarvele.

Sellegipoolest vajab aeg kui ressurss tervikuna uut lähenemist – mitte panka, vaid turgu. Esiteks räägime ressursist, mis teeb lähitulevikus pöörast kasvu. Teiseks võib meil esimest korda ajaloos olla aja mastaapseks väärindamiseks vajalik tehnoloogiline võimekus.

Seejuures on tarvis lahendada palju põnevaid probleeme. Näiteks:

Esiteks tuleb välja selgitada, kui suurest ressursist me räägime ehk kui palju aega hetkel on ja milline on selle juurdekasv. Kui palju tekib jääkaega ehk aega, mis vabaneb. Milline on konkreetsete riikide või majanduste ajareserv? Ning muidugi tuleb leida ajaressursi väärtus ja hind.

Teiseks tuleks aeg vääringuna lahti siduda inimtöötunnist selle traditsioonilises tähenduses. Aeg pole mitte ainult töö, vaid ideed, teadmised, probleemide lahendamine, looming, inimsuhted, aga ka määramatus ja riskid. Mõelge ajast näiteks plokiahela tehnoloogia komponendina, kus plokiaeg ja tehing on seotud.

Kolmandaks vajab aeg mastaabi ja mõju saavutamiseks turgu ning kõiki sellega kaasnevaid võimalusi – ehk tehingute tegemist, kogumist ja investeerimist. See omakorda eeldab ajatehnoloogiat, mis pakuks piisavalt väärtust, et kaasata masse ning ületada riikide ja majandusruumide piirid.

Maailma ajaküsimusele saavad vastust otsida ühiskonnad, milles on koondunud nii vabanenud aeg, teadus- ja tehnoloogiline potentsiaal kui uudishimu ja nälg inimkonna ees seisvate probleemide lahendamiseks. Eesti on just selline paik. Kas algatame ajaloolise ajahäki?