Ivo Suursoo: Eesti vajab uut ühist fookust

Eesti on jõudnud oma arengus heaoluühiskonna faasi, kus – ükskõik millise nurga alt vaadates – kõik on oluline. Oluline on tõsta õpetajate palkasid, oluline on teha kaitsekulutuste investeeringuid, oluline on investeerida teedesse, oluline on tagada kultuuri rahastuse kasv, oluline on panustada teaduse arengusse jne.

Selles lõputus nimekirjas ei ole ühtegi ebaolulist teemat. Seda dilemmat – kui kõik on oluline, siis pole justkui miski fookuses - iseloomustab ka riigi koondstrateegia „Eesti 2035“, mis sisaldab 26 soovitud suurt muutust, mis kõik nõuavad miljoneid või miljardeid eurosid.

Esmalt, lepime kokku, et „Eesti 2035“ ei ole strateegia. See on suurepärane laiapõhjaline visioon, millest saab strateegia kohe, kui teha 26 soovitud muutuse hulgas strateegilised valikuid. Strateegilise valiku tegemine ehk kõige olulisemale keskendumine ei tähenda, et muudes valdkondades jääb areng seisma. Vastupidi, strateegiline valik tuleb teha selline, mis loob teistele valdkondadele eeldused kiiremaks arenguks.

Mis on praegu kõige põletavam küsimus Eestis peale riigikaitse? Riigi rahapuudus. Selle tõttu jäävad tõstmata õpetajate palgad ja toppab ülikoolide rahastamise kasv, rahapuudus kummitab meid tuleviku sotsiaalhoolekandes, raha on vähe kohalikel omavalitsustel jne.

Suur osa üldsuse hädakisast taandubki riigi finantsvõimekuse puudumisele ja strateegiliselt oleks tark leida lahendus, mis aitab seda muuta.

Rohkem kui 85% riigi sissetulekutest on seotud tööjõu- ja tarbimismaksudega. Nende maksude laekumine sõltub otseselt sellest, kui head palka suudavad maksta meie ettevõtted. Kes jaksavad tõsta palku? Need ettevõtted, mis on konkurentsivõimelisemad. Ettevõtted, mille tooted ja teenuseid kliendid eelistavad.

Suurim väärtus riigile peitub ettevõtetes, mis on konkurentsivõimelised rahvusvaheliselt ehk suudavad oma tooteid ja teenuseid edukalt eksportida. Siseriiklike ettevõtete puhul on oluline nende võimekus pakkuda maailmatasemel tooteid ja teenuseid konkurentsivõimelise hinna ja väärtusega ehk puudub vajadus nende toodete-teenuste impordiks.

Riigi tulusid saab suurendada ka makse tõstes, aga see toob reeglina kaasa konkurentsivõime languse ehk käivitub negatiivne spiraal.

Kui majandus kasvama ei hakka, siis ei ole võimalik lahendada ka ühiskonna kasvavaid vajadusi ja ootusi. Ühiskondliku teadvuse muutuseks on aga vaja tugevat sõnumit, mida ühendab laiem lugu. Nii nagu Tiigrihüpe tõi meid digiriigiks, nii nagu Tööstus 4.0 kasvatas Saksamaa tööstuse konkurentsivõimet, vajab ka Eesti uut ühist fookust.

Sõnastame selle muudatuse osad:

1. Muudatuse käivitamine nõuab tahet ja julgust ehk ambitsiooni.

Peame ühiskonnana mõistma, et Eesti julgeoleku ja jätkusuutlikkuse alus on konkurentsivõimeline majandus, mis tagab töötavate inimeste sissetulekute ja ettevõtlustulu kasvu ning seeläbi riigi arenguks vajalike maksutulude suurenemise. Sellele panustamine algab osapoolte tahtest ja ambitsioonist.

2. Riigi pikaajalise fookuse seadmine vajab osapoolte kokkulepet.

Muutused ei juhtu üleöö ja seetõttu peab Eesti seadma järgmiseks kümnendiks valitsusteüleseks prioriteediks kõrgema lisandväärtusega majanduse arendamise.

3. Konkurentsivõimelise majanduse saavutamiseks on vaja avaliku ja erasektori koostööd.

Eesti arengu tagamine ei ole üksnes riigi ülesanne, vaid ühiskondlik kokkulepe ja tegevuskava, kus ambitsiooni seavad endale nii era- kui avaliku sektori osapooled ja igaüks teeb järgmise sammu.

Ambitsioonika, eksportiva, jätkusuutliku majanduse käivitamise ambitsioon on valik.

------