Karl Märka: piirame põhiseadusega riigikapitalismi

OECD andmetel moodustavad Eestis avaliku sektori kulutused 40% SKTst. Mõelgem korraks, mida see tähendab – igast Eestis kulutatud sajast eurost on nelikümmend eurot kulutanud riik või kohalik omavalitsus.

Muidugi see raha ei põle ahjus, vaid jääb kohalikku majandusse ringlema. Sellele poliitikud ka rõhuvad, et vaadake, me ju ei põleta seda raha niisama, see jääb Eesti majandusse. Juhtusin hiljaaegu lugema intervjuud siseminister Lauri Läänemetsaga (SDE), kes vastas küsimusele riigisektori kärbete kohta: „See [kärpimine] poleks mõistlik. Võtaksime sellega majandusest raha välja.“

Seda poliitikud aga ei maini, et see ülejäänud 60% rahast investeeritakse samamoodi kohalikku majandusse.

Mis te arvate, kumb investeerib raha paremini – kas poliitikud teiste inimeste raha või ettevõtted ja palgatöötajad omaenda töö ja vaevaga teenitud raha?

Kui ettevõte või palgatöötaja teeb halva investeeringu, siis vastutab ta oma varaga. Kui poliitik teeb sinu rahaga halva investeeringu, siis on tal „poliitiline vastutus“. See on sisutühi termin, millega poliitikud üritavad valijaid veenda, et ka nemad peavad oma otsused läbi mõtlema.

Kes arvavad, et riik oskab maksumaksja rahaga paremini ümber käia kui maksumaksja ise, siis meenutagem mõningaid avaliku sektori investeeringuid: korduvalt saneeritud Nordica, ehitusloata jäänud ja praegu tühjalt seisev Eesti Energia õlitehas, elektri universaalteenus jne. Kogu nimekiri tuleks nii pikk, et sellest saaks kirjutada raamatu pealkirjaga „Kuidas mitte investeerida: 1001 näidet avalikust sektorist“.

Aga iga selline „investeering“ on ju ikkagi jätnud raha majandusse? On küll, aga me võime ehitada ka Eestit idast läände läbiva maantee, millega saab sõita Peipsi äärest otse Pärnu randa. Selle ehitamine loob töökohti, kuid selline ressursside ebaefektiivne kasutus on pikas plaanis majandusele väga kahjulik. Meenutagem Hiinas kinnisvarabuumi ajal ehitatud kummituslinnasid, mis on nüüd pankrotti viinud iga teise Hiina kinnisvaraarendaja.

Investeeringu puhul on olulised raha alternatiivsed paigutamise võimalused. Kui riik paigutab maksumaksja raha projekti, mis ei teeni esialgset paigutust mitte kunagi tagasi, aga erasektor oleks leidnud alternatiivsed projektid, mis teeniksid esialgse summa tagasi juba 5, 10 või 15 aastaga, siis see tähendab, et ressursid paigutati ebaefektiivselt ja tehti majandusele korvamatut kahju.

Kas iga investeering ikka peab ennast rahaliselt ära tasuma? Riik pakub ju ka hädavajalikke teenuseid kogu elanikkonnale. Tõsi, kuid neid ei saa nimetada investeeringuteks. Need on kulutused, millest mõned on hädavajalikud. On ainult üks valdkond, mille puhul teaduslikud uuringud on kinnitanud riiklike investeeringute positiivset mõju majanduskasvule, ja selleks on haridus.

Üks mahukas 18 riigi põhjal tehtud uuring näitas, et avaliku sektori tehtavad kulutused avaldavad negatiivset mõju majanduskasvule. See tähendab, et poliitikud, kes otsustasid paigutada maksuraha kusagile mujale peale hariduse, tegid pikas plaanis majandusele karuteene.

Peamine mõju ei tekkinud mitte sellest, et maksude kogumisega vähendati ettevõtete võimekust teha investeeringuid, vaid hoopis avaliku sektori kulutustest. Mida rohkem avalik sektor kulutab, seda rohkem inimesi töötab riigiaparaadi heaks. See tähendab, et erasektoris süveneb tööjõupuudus. Ettevõtete tööjõukulud kasvavad, eksport langeb, kapitali efektiivsus väheneb, inflatsioon suureneb jne. Algab allakäiguspiraal.

Erasektor ei suuda avaliku sektoriga tööjõu ja kapitali pärast konkureerida. Nagu lähiajalugu näitab, siis võib riik igal ajal varade ja kohustustega ettevõtteid seadusevastaselt kustutada, kehtestada administratiivseid piiranguid ja luua iseendale erandeid. Kui mõnel sektoril läheb hästi, siis võib riik minna nende kasumi kallale.

Kas otseselt (pangamaks) või kaudselt (nõuda „sotsiaalset panustamist“). Mida suuremaks riik kasvab, seda tugevamaks konkurendiks ta muutub erasektorile. Väärtust aga luuakse ainult erasektoris. Erasektor loob uusi tehnoloogiaid, uusi ärimudeleid ning ekspordib neid uutele turgudele. Avalik sektor ainult tõstab raha ühest taskust teise ning kasseerib selle eest tasu.

Kõik ei ole siiski kadunud. Sama uuring näitas, et kui avaliku sektori osakaal sisemajanduse kogutoodangust väheneb läbi valitsuse kärbete, siis annab iga protsendipunkt avaliku sektori osakaalu langust esimese 5 aastaga 2,77protsendipunktise kasvu investeeringute/SKT suhtes.

Tuleb välja, et päriselu on täiesti vastupidine Lauri Läänemetsa „kärped viivad raha majandusest välja“-loogikale. Aga ega sotsid pole kunagi hiilanud oma majandusalaste teadmistega. Peab tõdema, et pärast Mart Laari peaministri ametiaja lõppu 2002. aastal on kõik Toompealt tulnud otsused olnud rohkem või vähem vastuolus majandusliku loogikaga.

Siit ka minu lihtne ettepanek: piirame põhiseadusega ära, kui suure osa SKTst võib avalik sektor moodustada.