Tarvo Vaarmets: rahatarkade inimestega riik ei tohi ise rumalaks jääda

Meile kõigile oleks kasulik, kui Eesti riik rakendaks rohkem sarnaseid põhimõtteid, nagu väga paljud rahatargad Eesti inimesed seda teevad. Eelkõige pean silmas rahatagavara tekitamist ja selle investeerimist. See tähendab – riikliku investeerimisfondi loomist.

Rahatargad inimesed teavad, et tark on oma säästud investeerida. Pikaajalise vaatega investeerimine kasvatab jõukust. Pikaajalise vaatega investeerimine kasvatab aktsiaturgudel üldiselt jõukust aastas keskmiselt umbes 8–10%.

Hoolimata kasvuraskustest on Eesti tänaseks loonud üsna hea pensionisüsteemi. Selle raames on inimestel oma tööelu jooksul võimalik investeerida ka indeksifondidesse. See tähendab, et pensioniinvestorid rakendavad väga olulisi, fundamentaalseid rahatarkuse printsiipe – nad investeerivad järjepidevalt ja pikaajaliselt. Just selline strateegia toob ka teadusuuringute järgi väga häid tulemusi.

Aktsiaturgudele investeerivate teise samba indeksifondide viimase viie aasta keskmine tootlus on kolmel fondil vähemalt 10%, ühel fondil 7% (pikema perioodi tootlusi ei ole seetõttu, et indeksifondid on meie pensionisüsteemis võrdlemisi uus nähtus).

USA ehk S&P 500 indeksi näitel on ajaloos olnud üksikuid selliseid aastaid, kus eelneva kümne aasta tootlus on negatiivne. Aga selliseid aastaid, kus eelneva kahekümne aasta tootlus oleks olnud negatiivne, ei ole mitte ühtegi. Seega aktsiad on teatud tingimustel ehk piisava pika perioodi vaates riskivaba varaklass.

Riik võiks ja peaks iseenda loodud süsteemist ja indeksifondidesse oma raha suunavatest pensionikogujatest õppust võtma. Neile ka oma tegevusega eeskuju näitama. Riigil oleks aeg luua passiivse investeerimisstrateegiaga ehk madalate kuludega riiklik investeerimisfond.

Kust selleks raha saada? Riigieelarvest, kust mujalt. Alustame vaikselt, ehitame süsteemi ja suuname esialgu 0,1% riigieelarve kuludest kirjeldatud fondi. Tänavu oleks vastav summa olnud 18,5 miljonit eurot. Sellevõrra oleks suurenenud ka plaanitav eelarve puudujääk ehk 1,7 miljardi asemel oleks see olnud 1,719 miljardit.

Eesti riigi võlakirja intressimäär on praegusel kõrgete intressimäärade keskkonnas 4% ümber. See tähendab, et isegi kui riiklikku fondi paigutatavat raha peaks riik laenama, siis pika perioodi jooksul on see ikkagi mõistlik, kuna oodatav keskmine tootlus ületab selgelt (eelduslikult vähemalt kahekordselt) võlakirjade intressimäära.

Ja see kasvatab riigi jõukust. Loodetavasti riik läheneb tulevikus oma rahaasjadele ka mõistlikumalt ning kogub headel aegadel veidi varusid. Sellisel juhul ei oleks vaja fondi suunatavat summat laenatagi.

Kui fond juba piisavalt suur, eks siis saab hakata vilju nautima ja põhjalikult analüüsides investeerimistulu kasutusse võtta. Seejuures ei tohi kasutusse võetava summa suurus aastas ületada mingi perioodi (näiteks viimase kümne aasta) jooksul keskmiselt aastas juurde teenitud investeerimistulu suurust.

Mõistlikum, kui kasutusse võetav summa oleks maksimaalselt näiteks 80% viimase kümne aasta keskmisest investeerimistulust. See põhimõte tagab fondi jätkusuutliku kasvu.

Eesti rahatarkuse tase on viimasel paarikümnel aastal oluliselt tõusnud – üha suurem osa Eesti inimestest on investorid. Pool miljonit inimest investeerib pensioni teise sambasse, nendest üha suurem osa ka indeksifondidesse.

Saadakse aru, et investeerimine kasvatab jõukust, toob tulevikus parema elu. Eesti riik peaks rakendama samu põhimõtteid ja riikliku fondi abil samuti jõukust pikaajaliselt kasvatama.

---------------