Heleri Michalski: kollektiivne hoolimatus viib nelja päeva pikkuse töönädalani (niikuinii)

Kuidas on läinud nii, et Henry Fordi tuules eelmisel sajandil kergendusega tervitatud viiepäevasest töönädalast on tänaseks saanud konti- ja vaimumurdev koorem?

Nelja päeva pikkuse töönädala teema on korralik lugejamagnet ja märgiline ka seetõttu, et süvendab generatsioonidevahelist lõhet. Seda hoolimata sotsiaalmeedias hiljuti levinud vaimukast meeldetuletusest, et ka räppar Snoop Dogg on X-generatsiooni esindaja. Valdavalt levib siiski tunnetus, et vanemad olijad (ja nende tublid õpilased) ei mõista praeguste põhitegijate (millenniaalide) saamatust ja hädaldamist.

Mis on muutunud?

Ühiskondlikud muutused peegelduvad leibkondades. Kui X-generatsioon imestab, et kuidas „tänapäeva noored ei jaksa tööd teha ja muudkui põlevad läbi“, siis tasub meenutada, kuidas kogu elukorraldus laabus veel paarkümmend aastat tagasi pisut teisiti.

Kuigi paljud asjad on mugavamad, on igapäevane elu justkui keerulisem, sest kogukond jääb indiviidi ümber järjest ahtamaks. Näiteks terapeut Esther Perel kasutab mõistet kaasaegne üksindus, väites, et inimestel on lihtne leida tuhat sotsiaalmeedia sõpra, aga neil ei ole ühtki inimest, kes vajadusel nende kassi paar päeva toidaks.

Ühiskondlikus kontekstis käsitletakse lastetust järjest sagedamini kui isekust tuleviku arvel. Eestis näiteks pensioni- ja maksudebati osana, Elon Musk ja Jordan Peterson hiljuti kui positiivse mõttelaadi puudumisena. Samal ajal ütlevad lastetud, et isekas ja mõeldamatu oleks praeguses ühiskonnakorralduses hoopis kedagi ilmale tuua.