Myraka ettevõtlusblogi: Eesti kõige südamlikum festival on just see

Nagu ma olen juba piisavalt reljeefselt maalinud, siis ega see tänavatoitlustaja elu Eestis lihtne ole. Riik narrib, festivalikorraldaja narrib ja klient narrib. Lõpuks oled nii läbi narritud, et isegi Erkki Kõlu anekdoodid tunduvad sügavate filosoofiliste tüvitekstidena.

Mis minusuguseid siis pinnal hoiab? Ennekõike jonnakus, mida siinsetel laiuskraadidel elutsejatele sündides kamaluga kaasa visatakse. Lumehelbeke end juba läbi halli kivi ei suru.

Teine asi on muidugi eduelamus. Kui ikka sõnnikuhunnikut kühveldades kuldse prossi leiad, hakkab vigel taas suurema kaarega käima.

Minu raudpolt-eduelamuseks on paljukirjeldatud igakevadine kohvikuteöö Viljandis. Uhad nii et nippel leemendab ning kui lõpuks tühjaks müüdud kuudiga koduõuele vurad ja nõrkenuna välikööki prantsatad, on näos naeratus, mis isegi Mona Lisa kadedaks teeks. Hingelt olen ma ju tegelikult ka kirjamees ja esimeste hooaegadega aru saanud, et nii lugude puhul kui tegelikult ka ärivaldkonnas on olulised nii algus kui lõpp. Kui start ja finiš on unustamatud, võib vahepealsed koperdamised ja rajalt eksimised rahulikult kõiksusele andeks anda.

Ja mina sain oktoobri esimeses pooles oma hooajale igati väärika punkti pandud. Kuigi finišisse jõudis räbalates ning kriimuline ja mudane jorss, kel hing niidiga kaelas, jäi vähemalt südamesse võidukas ja kangelaslik tunne.

Ma räägin nüüd natuke asjast ka.

Veganmessi on Tallinnas Kultuurikatlas peetud õige mitmeid aastaid täiesti edukalt ka ilma minuta. Sattusin sinna möödunud sügisel Suure M-i kuudiga esimest korda ja kärssasin korralikult. Pidu toimus lossis ja mina võitlesin tormituulega uhkes üksinduses selle lossi väravas. Tõsi, saatusekaaslased Retro Foodtruckiga olid samuti looduse meelevallas ja rahavoogudest kenasti eemale suunatud.

Kogu koleduse kiuste jäi mulle aga ettevõtmisest juba siis väga meeldiv mälestus. Ma ei taha siinkohal hakata laulma kiidulaulu veganlusele, aga mis seal salata – inimesed, kes hoolivad kõigist elusolenditest ühtviisi, ei saa olla kurjad, kahtlased või ohtlikud.

Kuna üks ettevõtja oli end alavarustanud ja pillid toas kokku pakkinud, müüsin lahkete korraldajate vastutulekul toona festivali viimasel päeval ühe pisikese laua taga maha mõned kaasavõetud hoidised ja tulin eelarveliselt ots otsaga kokku. Kogu festivali fluidumit näinuna olin aga kindel, et tahan sinna tagasi minna.

Vot ja nüüd ma käisingi uuesti, teist korda Veganmessil. Ma ei tea, kas suudan kogetut sõnadega kirjeldada, aga minu jaoks oli kogemus eepiline.

Esiteks olin veendunud, et pean seekord pääsema siseruumidesse, ja nii ka läks. Ehk siis pidin oma kuudi setup’i ümber mängima messilaua taha. Üksiti pidi kogu kola ära mahtuma mu sõiduautosse.