Taavi Simson: gneiss – Eestimaa kuld

Maavarad on teema, mis Eestis ikka ja jälle kütab kirgi. Olgu tegemist põlevkivienergeetikat puudutavate küsimustega või fosforiidi kaevandamise uurimisega, külmaks ei jäta need kedagi ning reeglina tõuseb esile kas protest või skepsis, eelkõige keskkonnaga seotud murede pärast.

Aga mis juhtub, kui öelda, et meil on maavara, mille kaevandamise keskkonnamõju on teistega võrreldes väikesem ning mis pakub ka muid väärtusi lisaks rahalisele tulule? Liiga hea, et olla tõsi? Aga on – gneiss, Eestimaa oma kuld.

Gneiss lihtsalt öelduna on moondekivim, mis Põhja-Eestis asub üsna maapinna lähedal. Moondekivim sobib suurepäraselt alusmaterjaliks, nii auto- kui ka raudteele, tingituna sellest, et on tugev ja ajale vastupidav.

Kuna Eestit on lähiaastatel ootamas ees mahukad taristuprojektid, kus sellist materjali vaja läheb, on äärmiselt ratsionaalne võimalikult palju sellest kohapeal ise kaevandada ja toota. Esiteks loob see uusi töökohti, teiseks vähenevad transpordikulud ja kolmandaks jäävad ära impordikulud.

Ent palju suurem väärtus tekib sellest, mis jääb kaevandamisel üle.

Siiani on kõige parem rakendus, mis tekkivale tühjusele välja mõeldud, Paldiski pump-hüdroakumulatsioonijaam. Viimane on vaid üks näidetest, kuidas leida kaevandamisest jäävale tühimikule rakendus. Tõsi, Paldiski jaama puhul on jaam kaevandamise esmane eesmärk ning üle jääv kivim täiendav tulu ja ressurss.

Tekkivale tühjale ruumile saab leida sama hea või paremagi rakenduse, eriti kui õigesti kujundada.

Esimene, mis pähe tuleb – mõeldes ka praegusele julgeolekuolukorrale –, on varjendid. Kuigi gneiss, nagu alguses öeldud, asub üsna maapinna lähedal, on see siiski piisavalt sügaval, et pakkuda võimalike ohtude eest kaitset.

See on moondekivim, mistõttu see on kas või paekiviga võrreldes oluliselt tugevam. Seepärast on võimalik kujundada kaevanduskäigud varjendikujuliselt ja mõõtmetes, et luua avalikke varjumiskohti (või ka varjundid strateegilistele varudele), millest Eestis on kriitiline puudus. Ainsaks küsimuseks jääb, kui kiiresti on sellised varjendid ligipääsetavad.

Mõeldes aga kaugemale tulevikule, siis kaevanduskäikudest võiks sündida midagi Wieliczka soolakaevanduste sarnast, kus maa alla on kujundatud sisuliselt terve linn majutuse, kirikute ja ballisaalidega. See on äge turismiatraktsioon, mis tõmbab aastas ligi üle miljoni külastaja.

Kas poleks tore, kui ka Eestis oleks selline turismimagnet? Kui kaua sa ikka Tallinna vanalinna najal tõsises turismikonkurentsis purjetad.

Turistide piletitulu ei aitaks üksnes maksta allesjäänud kaevanduskäikude hooldamise ja täiendamise eest, vaid tooks täiendavat tulu ka meie majutusasutustele ja söögikohtadele. Arvestades pigistust, mida meie horeca-sektor tunneb juba mõnda aega, ei usu ma, et nad ütleksid ei täiendavale turismivoole.

Tõsi, esimesest kaevandamisest turismiatraktsiooniks muutumiseni läheb aastaid, seejuures arvestusega, et alumistes kihtides saaks kaevandamine jätkuda, ilma et kaks tegevust teineteist segaksid. Kuid kui poolakad said hakkama, siis miks see ei peaks olema jõukohane meile?

Maa on toitnud eestlast juba sajandeid. Meie esiisasid küll see osa, mis jääb maa peale. Eelmisel sajandil õppisime kasutama ka seda, mis jääb maapinna alla, et tuua täiendavat rikkust ja valgust meie tubadesse. Suurema valguse ja jõukuse huvides peame kaevuma veelgi sügavamale, tehes seda küll nii, et suurema rikkuse poole püüeldes jääks ka keskkond hoitud ning alles jääks väärtus, mida pakkuda ka tulevastele põlvkondadele.

Kaevandades maavara, mille keskkonnamõju on teistega võrreldes väikesem ning mille kaevandamise järgselt ei jää alles mitte tühjus, vaid täiendava tulu allikas, muutub see Eestile omamoodi kullaks.