Mait Palts: paneme riigi nõuetele päitsed pähe

Igal aastal loob riik suurel hulgal uusi regulatsioone, teenuseid ning kohustusi. Huvigrupid töötavad võimete piires läbi kõige suurema mõjuga muudatused ning üldiselt võime mööndustega väita, et aktiivne seadusloome saab rahuldavalt tähelepanu.

Kuid mis saab kohustustest, mida oleme täitnud aastakümneid ja mille kohta pole sageli enam isegi kuskilt küsida, mis eesmärki sellega täita soovitakse?

Ettevõtluses oleme harjunud, et erinevaid protsesse, teenuseid ja tegevusi vaadatakse regulaarselt üle ning seda eriti keerulistel aegadel. Ja seda tehakse sisuliselt. Igal tegevusel on omanik, kes peab selgitama, millist kasu tema vastutusalas luuakse.

Kui väärtust ei looda või see ei toeta selgelt üldist eesmärki, siis tegevus lõpetatakse või tehakse kiiresti muudatused. Üldiselt omanik oma rahal põhjuseta põleda ei lase. Selliselt peaksime suhtuma ka teenustesse ja protsessidesse riigi valitsemisel. Eriti oluline on see aga kohustustel, mida täidavad ettevõtjad.

Julgen väita, et oleme jõudnud olukorda, kus riigil puudub terviklik arusaam tegevustest, mis on vajalikud ja mis mitte. Rääkimata sellest, et tekiks skaala, kus on kirjas ka kohustuse kulu ja tulu ning olulisus. On tõenäoline, et enamik ametnikke, kui neilt küsida, kas planeeritav kohustus on vajalik – vastab kõhklemata “jah”.

Sama kehtib ka juba kehtivate kohta. Oleks ju kummaline tunnistada, et teeme midagi, mida ei ole vaja. Kasulik on selliseid asju mitte torkida, ütleksid tõenäoliselt kogenud spetsialistid. Aastate jooksul on olukord paranenud ja suuremate reformide järelhindamisi tehakse, kuid reeglina vaid ühe korra ning 2-3 aastat pärast reformi. Edasi ei toimu aga suuresti midagi.

Et kehtestatud nõuete, auditite, ülevaatuste, riskianalüüside ja kes teab veel milliste kõlavate nimedega kohustuste mahtu päriselt vähendada, peab igal kohustusel olema ministeeriumis omanik. Tema ülesandeks peaks olema viia läbi kohustuste hindamine ning tulemuste avalikustamine.

Näiteks iga kahe aasta tagant käiakse koos kohustatud isikutega üle, kas kohustus on jätkuvalt asjakohane, millised on tõstatunud probleemid ja kulud, kas on võimalusi selle kaotamiseks või on muid alternatiive. Selline tegevus peab olema tööprotsessi tavapärane osa nagu iga-aastane arenguvestlus – küsitakse tagasisidet, hinnatakse olukorda ja kohustuste jätkuvat vajalikkust.

Toon paar näidet.

Majutusasutustele kehtib järgmine nõue: soojaveevarustusega majutusettevõttes peab olema võimalik soojendada vett kuni 65 ºC ning sooja vee temperatuuri tuleb hoida vahemikus 50–55 ºC. Tunnistan, et ei ole valdkonna spetsialist ning lõpuni ei oska hinnata kohustuse tausta, kuid on üsna selge, et see tähendab ka kulu.

Oleks ju loogiline, et perioodiliselt küsime, kas selline nõue on jätkuvalt asjakohane ning kas just täpselt sellisel kujul. Või äkki on aeg edasi läinud ja sellist „luksust“ ei pea enam ette kirjutama?

Teine näide: igal tööandjal on kohustus koostada töökeskkonna riskianalüüs ja hoida seda ajakohasena. Oleks loogiline, et sellegi puhul küsime, kas lausaline kohustus on enam vajalik. Või äkki saame osa tööandjaid sellest vabastada?

Kunagi oli tõesti olukord selline, kus säärase kohustuse seadmine oli õigustatud, kuid kas see on ka täna nii või on vahepeal toimunud arenguid, mis seda võiksid mõjutada? Ei saa ju ka alati välistada, et kohustust peaks hoopis karmistama, kuid seegi peaks hindamisel välja tulema.

Tõenäoliselt leiaks selliseid näiteid sadu ning kui lisada aruandluskohustused, siis tuhandeid. Olemasolevate kohustuste mahtu aitab vähendada automatiseerimine ning andmeväljade standardiseerimine. Kuid seegi on eelkõige kohustuse täitmise lihtsustamine, mitte nende kaotamine.

Me kõik saame aru, et aeg läheb edasi, ettevõtlus ja inimesed muutuvad ning see, mis oli asjakohane 20 aastat tagasi, võib tänaseks olla juba täiesti ebaoluline. Või ka vastupidi.

Kohustuste aja- ja asjakohasena hoidmine on oluline nii sisult kui ka õiguslikult. Viimast just seetõttu, et reeglina on tegu ettevõtlusvabaduse piiramisega. Näiteks nõue, et teatud valdkondades tegutsemiseks tuleb läbida perioodiline tehniline ülevaatus või kontroll.

Selliste nõuete kehtestamisel tuleb hinnata, kas need on proportsionaalsed ega kahjusta põhiseadusega kaitstud ettevõtlusvabadust liialt. Kui nõude tinginud asjaolu on ajas vähenenud või ära langenud, siis järelikult ei ole seda ka enam vaja.

Mida tugevam põhiõiguse riive, seda tõsisemalt tuleks selle ajakohasuse hindamisse suhtuda, et mitte hoida kehtivana nõudeid, mis on põhiõigustega vastuolus.