Toivo Tomingas: Euroopa raudtee viigu Paldiskisse

Möödunud aasta sügisest on meil võimalus tutvuda Hollandi ärimehe Peter Daemeni ideega rajada Pärnu lähistele miljardilise investeeringuna suur metanoolitehas. Power2X loodab panna kiiresti tootmise käima ja kirjas on ka kavatsus vägagi tuntav osa metanoolist eksportida läbi Paldiski sadama.

Seda lugedes süttis mul kuklas tuluke. Metanool kui vedelik peaks liikuma raudteel, tsisternvaguneis, kuid Rail Baltic tuleb ju Euroopa laiusega, millega saab küll Tallinna või Riiga, aga mitte Paldiskisse.

Seega teen ettepaneku rajada Rail Balticu harutee Paldiskisse!

Sellel haruteel oleks õige mitu kasulikku lisaefekti. Kindlasti ei ole järgnev loetelu kaugeltki täielik, kuid võib ehk anda ettevõtjaile mõtteainet.

1. Paldiski kui kasvav sadam saab uue väljundi otse Kesk-Euroopasse ja suure võimaluse arenguhüppeks.

2. Laevaliikluskoormus Soome lahele väheneb ja väheneb ka võimalik reostusoht.

3. Kohila–Paldiski harutee võimaldab arendada mitmesuguste uute tööstusettevõtete rajamist uue trassi äärde. Näiteks kaitsetööstust, gneissi- ja paekarjääre, kasutada paremini Baltic Connectori gaasitrassi võimalusi jne.

4. Uued tööstused vajavad elektrit ja selleks peaks Paldiskisse rajama gaasielektrijaama.

5. Paldiski soojavarustus saaks kaetud gaasielektrijaama jääksoojusega.

6. Uus raudteeharu ei nõua praeguse raudteeühenduse katkestamist ega kiiret rekonstrueerimist eurolaiusele. Balti jaama ja Paldiski vahelisel taristul saab liiklus jätkuda.

Kuna ettepanek sisaldab mitut viidet võimalikele arengutele, siis ei vaja idee teostus kohe kuigivõrd suuri investeeringuid. Küll aga oleks mõttekas peagi alustada, et metanoolitehas näeks Eesti-poolset käeulatamist ja projekti ei hüljataks.

Kui veel lisada natuke tagamaadest juurde, siis kangastub mulle esitatud arenguidee taga suuresti Infortar. Ettevõte, mille väärtus kasvab kiiresti tänu edukale tööle. Infortaril on suured kogemused gaasimajanduses, laevanduses, peagi raudtee-ehituses ja vajadusel kõiges muuski.

PS. Alles hiljuti, 25. jaanuaril, kõlas Vikerraadios sõjakas naishääl, mis nõudis metanoolitehasest keeldumist. Põhjus: puiduressurssi ei jätku. Vastaksin: Lätigi metsad vajaksid korrastamist.

Arvestusest on aga täiesti väljas energiavõsa kasvatamine, mida näiteks Rootsis on harrastatud juba mitukümmend aastat. Raiering vitspajule (Salix viminalis) on 4-5 aastat. Ütleksin sedagi, et metanool oleks Eesti jaoks võrdne naftaleiukohaga. Aga loodussõbralikum. Kõigist häist mõtteist ei tohi keelduda. Millest me siis elama hakkame, kui midagi teha ei või või ei saa?