Käitumisjuhise võtmeks valige eetika

Eriti tugevad on meedia seisukohad siis, kui inimesel endal antud küsimuses seisukoht puudub või ta puutub antud teemaga kokku esmakordselt. Kui meedia ikkagi mingis riigis toimuva kohta kirjutab, et seal on terroristid ja separatistid korraldanud plahvatusi, on raske neid võtta vabadusvõitlejatena, kes seisavad demokraatlike vabaduste eest. Ja kui sa ka oled vabadusvõitleja ja sul õnnestub saavutada vabadus ja iseseisvus, kaob kohe peale oma vabaduse saamist teiste vabaduse püüdluste mõistmine, seda eelkõige välise surve ja reaalpoliitika mõjul.

Kahjuks on ka Eesti siin samasugune nagu teised, tarvitseb vaid meenutada, et iseenda vabadus oli armas aga ametlikku seisukohta Tšetšeeni riigi toetuseks meilt ei tulnudki. Ei peatu siinkohal rohkem poliitikal, sest termin "poliitika on räpane mäng" on juba piisavalt ära leierdatud ja igaüks oskab tuua siia lõputuid näiteid sellest, kuidas peaks olema ja mis tegelikult on. Ja loodan, et kõik saavad aru ka sellest, et ükskõik palju nad ka lõunalauas või kolleegidega päevapoliitilisi küsimusi ei aruta - sellest ei muutu midagi. Tekkib isegi küsimus milleks arutada, kas seda energiat ei võiks kusagile mujale ringi suunata?

Kuid maailmas ja elus on asju mida saab muuta ja mis on meie kontrolli all. Ja siinkohal siis esimene tõde – ära kuluta emotsionaalset energiat poliitiliste sündmuste kommenteerimisele, seda energiat võib ka mujal vaja olla. Ole lihtsalt jälgija ja tunneta kust tuul puhub. Sinul on oma mõjuväli kus efektiivselt toimida, ja see on igal inimesel erinev. Kui sul on kümmekond juhitavat, siis käitu ja juhi seda nii eetiliselt kui suudad.

Võimalik, et piirkond mida mõjutad on suurem. Linnapea, maavanem – nende otsustest sõltub juba rohkem. Riigikogu jätaks välja, aga ka ministrite presidendi võim ja otsused on märkimisväärsed. Põhiline on aru anda, et ise tuleb talitada maksimaalselt eetiliselt, sest endast kõrgemate elu sa mõjutada ei saa. Konflikt tekkib siin sellega, et kui enda arust eetiline käitumine läheb vastuollu ülemuse omaga ja kui  jääda jäärapäiseks, siis võidakse lahti lasta. Ja ülemuse poolt allapoole vaadates on konfliktil veel teine nüanss juures, sest ülemus näeb enamasti suuremat terviklikku pilti kui alluv. Ühest nõu on siin raske anda, aga  peamine on aru saada, kas mõni otsus on tingitud emotsionaalsest turbulentsist ja alateadlikust soovist teisele ära teha või oma alaväärsuskompleksi lahendamiseks võttega, mis lahenduseni ei vii.

Nii et siinkohal on eelisseisuses see, kes suudab näha toimuva vastuolu tagamaid. On see kuskil mõne mineviku konflikti järelkaja, on see võimuvõitlus nokkimisjärjekorra nimel firmas või on selle taga soov lihtsalt olla keegi või hoopis avaldada muljet vastassugupoolele. Selles kohas on endalt hea küsida, mis on minu ettepaneku varjatud motiivid või mis on minu varjatud motiivid seda ettepanekut tagasi lükates. Ja peamine on siin jääda ausaks. Vähemalt enda ees, kui teistele ei julge enda tõelisi motiive väljendada. Ideaalvarianti, kus otsustamise aluseks on eetilised ja ausad põhimõtted ning eesmärgiks on tulevikus maksimaalse kasu saamine natuke suuremale üksusele, kui on inimene ise ja tema lähikondlased, juhtub tegelikkuses väga harva, kuigi otsustaja just nii võibki arvata.

Aga nüüd teiste teemade juurde, et eraldada terad sõkaldest.

Alustame ajakirjandusest. Ajakirjandus püüab ennast tunnetada sõltumatuna ja nende vabadusaste on kindlasti kraadi võrra kangem kui poliitikutel, kuid nende puhul tuleb aru anda, et ka nemad on oma ajastu ohvrid. Ehk eelkõige sõltuvad mitte inimlikest, igavestest (et mitte öelda jumalikest) väärtustest, vaid oma ajastu seisukohtadest, mis on nende jaoks absoluutseks tõeks. Varjatud tsensuuri, mida nad ise teostavad, ei ole nad võimelised nägema ja peavad seda inimeste õiguste kaitsmiseks. Teisitimõtlemine, mis on tegelikkuses oma ajast ees, on nende jaoks kergematel juhtudel teisitimõtlemine või ekstravagantsus äärmuslikematel variantidel paanikakülvamine ja rumalus (siia alla kuuluvad nii Hawkinsi hoiatused inimkonnale ja majanduskriisi põhjuste analüüsijad). Kokkuvõttes võib öelda, et iga ajakirjanik suudab infot väljendada selle tasandini, kuhu ta ise on oma elus jõudnud.

Internetikommentaarid. Nende puhul kehtib ka eelmine lause. Nad väljendavad seda, kuhu kommenteerija on oma arengus jõudnud või seisma jäänud. Iga kommentaar räägib tavaliselt rohkem kommenteeritavast endast, kui teemast, mida ta kommenteerib. Heal juhul jätab kommenteerija artikli kui terviksõnumi kõrvale, haarab kinni ühest mõttest ja siis arvab selle kohta midagi. Halvemal juhul ei süvene ta artiklisse, vaid hakkab mingit oma mõtet kirjutama, mis ei haaku ei loogiliselt ega keeleliselt eelneva jutuga. Veelgi kurvemal juhul väljendab ta mingit emotsiooni, mille juures ta sõnavara muutub päris kasinaks ja piiratuks. Kuid tuleb aru saada, et enamus kommenteerijaid on noored, kes on oma arengu alguses ja kellel eneseväljendamine on alles väljaarendamist vajalike oskuste seas.

Õige internetikommentaar on suunatud konstruktiivselt arengule ja parimal juhul suudab arendada artikli ideed edasi sinna, kuhu autor veel ei jõudnud. Ja eelkõige on ta toetav. Siin tekkib küsimus, mis siis teha, kui autor väljendab täielikku rumalust, nagu näiteks üks televisioonireporter, kes ütles, et USA dollar on hea turvaline raha, sest ta on tagatud USA valitsuse poolt, erinevalt kullast, mis ei ole millegagi tagatud. Tavaline hüüatus oleks - tule taevas appi. Aga seda võib lihtsalt võtta huumorina -  et näe, maailma on võimalik ka sellise nurga alt vaadata.

Siit on hea üle minna järgmise kontseptsiooni juurde.

Maailma duaalsus ehk vastandlikkus. Ja esitada igivana küsimus - mis on tõde, kas tõdesid on üks või on neid palju. Kuna üks tark mees ütles kunagi – ärge esitage oma raamatutes küsimusi, ma tahan vastuseid, küsimusi on mul endal piisavalt, siis annan ka mina siin vastused nii nagu mulle tundub ja minu jaoks on õige. Muide, kas saite aru, et eelmine lause ei olnud korrektne: “mulle tundub”  ja “minu jaoks õige” on täiesti erinevad kategooriad.

Kõigepealt tõde. Tõde on ühel poolt suhteline, aga igal hetkel eksisteerib üks tõde. Kohe toon vastava näite. Küsimus kas on öö või päev? Vastus on lihtne, eksisteerib ainult üks variant, eriti kui pole tegu mingi hämara tsooniga, vaid kell on öösel kell 2. Ei mingit kahtlust. Kus siin see suhtelisus on. Suhtelisus on küsija asukohas. Kui sa küsid seda telefoni teel Austraalias olevalt inimeselt, siis vastus võib mõlema inimese jaoks olla erinev ja mõlema jaoks olla tõene.

Kus on siin absoluutne tõde? Absoluutne tõde on tõusta sellest taustsüsteemist ülespoole ja vaadata sealt antud situatsiooni peale. Kui see küsimus esitataks päikesel olles, siis ei ole sellele võimalik vastata, sest kogu aeg paistab päike. Nii et päev ja öö on kokkuleppelised suurused, mida saaks defineerida nii, et öö on seal, kuhu paistab peale päikese vari. Kui ma nüüd oleks filosoof, siis saaks seda teemat veel igatpidi edasi lahata. Arutleda, mis saaks ööst ja päevast siis, kui päike kustub ja siis kui plahvatab, ning kui maa orbiit jääks päikese sisse, kuid mingit uut teadmist see ei lisaks. Peamine on, et need mõlemad on inimeste konstrueeritud mõisted, mille tõeväärtus sõltub taustsüsteemist.

Inimeste puhul ongi nii, et enamus nende seisukohti, millele oleks vaja anda hinnang, tõde või mitte, sõltuvad taustsüsteemist ja on suhtelised. Ja siin on kaks olulist sõnumit. Esiteks, ei tohi ühe taustsüsteemi tõdesid viia teise taustsüsteemi, sest seal need ei kehti. Näiteks ei saa kõrgete eetiliste kategooriatega elades Põhja-Koreas ellu jääda. Kui seal väljendad oma arvamust, siis mitte ainult sinu enda elulõng ei katke, vaid ka kogu evolutsiooniahel, mis on sinuni jõudnud, lõigatakse võimalikult kõrgelt läbi, sest tõenäoliselt alustavad oma elu Korea Gulagis nii sinu tädid, onud kui ka nende lapsed. Vanaisad ja vanaemad ilmselt pääsevad, sest tõenäosus, et nad selleks ajaks, kui sa oled õppinud oma mõtteid väljendama, veel elavad on kaduvväike.

Siis suhtelisus. Teiseks on tähtis jõuda arusaamisele, et ka minu enda seisukohad on enamuses suhteline tõde ja nende vastandumine teistega mõttetu. Paraku aga kipub inimene oma mõtteid ja seisukohti pidama iseendaks ja kui keegi ütleb midagi minu seisukohtade vastu, siis tihti tajutakse seda rünnakuna oma isiksuse pihta.

Mõtted on inimesest eraldiseisvad ja neid tuleb võtta vahendina mis aitab meil maailmas paremini hakkama saada. Kui mõte oleks meie osa, siis me jookseksime varsti kokku, sest meil on ühe asja kohta võimalik erinevalt mõelda ja tavaliselt inimene ei taha omada erinevaid seisukohti. Kuid just see võime - näha asju erinevast seiskohast ja olla võimeline ühe asja kohta kahte moodi mõtlema on arenenud inimese tunnus. Muidugi on siin võimalik ka vastupidi mõelda ja öelda, et inimene, kes mõtleb ühe asja kohta kahte pidi, ei mõtle üldse.

Kuid minu jaoks on areng ikkagi see, et algselt on meil üks kindel kompromissitu seisukoht nagu on üliõpilastel, kes igas põlvkonnas kipuvad mässama ja hiljem tekkib juurde võime näha asju laiemalt. Taas saaks vastanduda ja mainida, et üliõpilasena nähakse probleeme ja asju veel selgelt ning vanurid muutuvad alahoidlikeks ja argadeks ning nimetavad seda kõikvõimalike filosoofiliste kategooriatena. Sellegi poolest jään ma veendumusele, et võime näha arvamuste paljusust on arengu tunnus ja samas tunnustan ma noori, kes on valmis tegema revolutsioone nii nagu see Araabias pragu käimas on ja mille eest pole ka läänel pääsu.

Nii et tõe puhul on oluline leida üles taustsüsteem, kus see tõde kehtib ja selleks, et jõuda kraadi võrra kangema tõeni, tuleb sellest taustsüsteemist väljapoole astuda. Kui oled esimesest taustsüsteemist lahkunud, siis oled sa muidugi järgmises taustsüsteemis sees ja teoreetiliselt oleks ka seda uut kõrgemat tõde vaja vaadata taustsüsteemi kontekstis, kuid see on nüüd koht, kuhu ise praegu veel ei küüni. Iga asi omal ajal.