Elektri transport Eestis kallis? Pole tõsi

Tarbija elektriarvest moodustavad võrgutasud ligikaudu kolmandiku. Võrgutasust omakorda 2/3 on jaotusvõrgu võrgutasu ja 1/3 põhivõrgu ehk Eleringi tasu. Viimane on 2013. aastal 1,28 s/kWh, tõustes 0,15 senti võrreldes 2012. aastaga. See tähendab keskmisele leibkonnale lisakulu umbes 40 senti kuus.

Kogu raha, mis Elering tarbijatelt saab, läheb investeeringutena elektrivõrku. Tegelikult palju enamgi. 2013. aastal ületavad investeeringud saadavaid võrgutasusid mitu korda. Eleringi intensiivne investeeringute periood kestab veel kaks aastat ja 2015 aastast tariif stabiliseerub 13 sendi tasemel ja enam ei tõuse.Tavapärased investeeringud on umbes 30 miljonit eurot aastas, mis katavad elektrisüsteemi amortisatsiooni.

Võrgutasu tõus lähtub aga suurinvesteeringutest, mida on sisuliselt kolm. EstLink 1 ja EstLink 2 ühendused Soomega ja 250MW avariielektrijaam. Kalleim neist on EstLink, 200-320 miljonit eurot. Õnneks toetab Euroopa Liit projekti 100 miljoni euroga. Eesti tarbija saab seega 320miljonilise ühenduse kätte 110 miljoni euroga. Estlink 2 rajamine peaks andma Eestie ligikaudu 50 miljonit eurot kasu aastas. Seega tuleb võrgutariife ja elektri hinda vaadata koos. Iga leibkonna jaoks marginaalne võrgutasu suurenemine ühenduste ehitamisse võimaldab kaitsta ennast tulevaste järskude hinnakõikumiste ja kõrgemate elektriarvete eest.

Oluline on võrrelda õunu õuntega, mitte õunu näiteks tomatitega. Võrrelda saab ülekandetariife samadel pingeastmetel, arvestades elektrisüsteemi eripärasid. Eesti ülekandevõrk töötab valdavalt pingetasemel 110 kilovolti. Euroopa võrdluses on näha, et Eestis on 110kV tariif isegi madalam kui väga paljude maade 330kV pingeastme tariif, kuigi rusikareegli järgi peaks kõrgemal pingeastmel kulud olema madalamad. Samade põhivõrkude 110kV tariifiga võrreldes on Eesti tariif aga veelgi madalam.

Eesti tariifi kuulub Euroopas keskmiste hulka. Küsida võib, miks Eesti põhivõrgu tariif ei ole kõige madalam. Selle põhjus on, et ülekandetariif arvutatakse kulude jagamisel ülekantava elektri hulgaga. Eestis aga puudub näiteks Soomega võrreldav suurtööstus, mis tarbiks ühes punktis suure koguse elektrit. Meil tuleb transportida madalal pingel paljudesse punktidesse vähe energiat. Seega kulub ühe tarbija elektriga varustamisele oluliselt rohkem elektriseadmeid, liinikilomeetreid. Suurte tööstustarbijate puudumise ja hajaasustuse tõttu on kulud ühe energiaühiku ülekandmisel tarbijani Eestis lihtsalt suuremad. Näiteks Soomes kuulub suur osa 110 kilovoldi elektrivõrgust regionaalvõrkudele. Soome põhivõrgul on vaid 106 alajaama, Eesti põhivõrgul aga ligi 150. Elektrit aga kantakse Eestis üle 10 korra vähem.

Autor: Taavi Veskimägi, Vilja Kiisler