Äripäev leiab, et toiduainete päritolu, kvaliteet ja liikumine ka meie kaubandusvõrgus peab olema senisest paremini jälgitav ja dokumenteeritav. Küsimus ei ole mitte niivõrd toidu tervislikkuses või maitses, kuivõrd vajaduses lõpetada tarbijate petmine.
Eestis toodetava ja sisseveetava hobuseliha edasine saatus on praegu avalikkusele täiesti arusaamatu, et mitte öelda hämar. Statistikaameti andmetel imporditi Eestisse eelmisel aastal hobuseliha 123 tonni, mis oli ligi kümme korda rohkem kui tunamullu.
Eestisse mullu sisseveetud põhjapõdraliha, krokodilliliha, konnakoibade ja muu eksootilise liha koguse 3,7-kordset suurenemist võrreldes aasta varasemaga võib seletada ka gurmaanidest tarbijate kasvava nõudlusega haruldasemate liharoogade järele ning mõnede toidukaupluste ja restoranide järjest laiema ja leidlikuma sortimendiga. Kuid Eestisse saabuva hobuseliha koguse ühe aastaga hüppelise kümnekordistumise mõistatust tarbijate soovide ja käitumisega lahendada pole võimalik.
Ametlikult imporditi mullu hobuselihast 73% Ungarist ja 18% Belgiast. Umbes kolmandik sisseveetud hobuselihast läks statistika järgi edasi Eestist välja.
Maag ja Uvic, kes on Eesti suurimad ametlikud hobuseliha kasutajad (esimene on valmistanud konserve peamiselt Saksamaa tellijatele, teine mõned hobuselihavorsti katsepartiid) kasutasid seda aastas kokku vaid u 15 tonni. Tekib küsimus: Kus on ülejäänud liha? Kui palju, kellele ja mil moel märgistatuna seda müüakse ning kui palju petetakse lõpptarbijaid, kes ise seda teadmata söövad hobuse liha.
Euroopat praegu raputav hobuselihaskandaal sai alguse sellest, kui mitu Suurbritannia kaubandusketti avastas, et nime poolest veiselihatooted sisaldasid ka hobuseliha, mille algset päritolu polnud võimalik kohe välja selgitada. Miks on mõnedel lihaga kauplejatel vaja kasutada veiseliha asemel hobuseliha? Ikka rahalise kasu pärast, sest hobuse liha on mitmetes riikides teiste lihaloomadega võrreldes oluliselt odavam. Ka mitmetel Põhja-Euroopa kaubanduskettidel võib konkurentsis püsimiseks ja niigi kahanevate kasumimarginaalide korral tekkida kiusatus siin-seal natuke kulude poolel „lõigata”?
Lõuna ja ida pool on olukord mõnevõrra erinev. Prantsuse köögis on "viande de cheval" väärikal kohal ning ka itaallased armastavad hobuseliharoogi. Hiinas süüakse hobuseliha hiigelkogustes.
Maitse üle ei vaielda, kuid hobuseliha on kõrge toiteväärtusega ja sööjale niisama ohutu kui mistahes muu liha, eeldusel, et selle tootmise, transpordi, ladustamise ja söögiks valmistamise käigus on järgitud vajalikke tervise- ja kvaliteedinõudeid.
Kutsume asjaomaseid Eesti riigiasutusi üles järgima Euroopa Liidu äsjast soovitust, et liikmesriigid hakkaksid pisteliselt kontrollima lihatooteid hobuseliha sisalduse suhtes.
Kivi koplist kapsaaia poole lendu lastes tuletame meelde, et vastavalt toiduseadusele peavad Eestis toidu kontrolli ehk riiklikku järelevalvet teostama veterinaar- ja toiduamet, tarbijakaitseamet ning maksuamet. Loodame samas, et riigiametid ja toidutootjad ei jäta nüüd kasutamata suurepärast võimalust näidata, et Eesti toit on tõendatult puhas ja tarbija saab seda, mida silt lubab.
Autor: 1185-aripaev
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ettevõtte müügihinna kujunemine on keerukas protsess, kus müüja teeb elus sageli ainukordse tehingu ja emotsionaalne faktor võib olla üsna suur. Paraku seda komponenti hinnastamise juures kasutada ei saa, tõdesid PwC Estonia tehingute nõustamise juhtivkonsultandid Allar Karu ja Sass Karemäe.