Probleemse pere noort saaks aidata mentor

Võimalikud mentorid on meie seas kindlasti olemas: üksikisikud, pered või väiksemad sõpruskonnad, kes on valmis võtma endale kohustust olla toeks ja abiks noorele inimesele pikema aja jooksul. Need inimesed aitaksid noorel avastada iseennast, julgustaksid teoks tegema oma unistusi ning aitaksid sellele kõigele kaasa, kasutades oma oskusi, teadmisi ja kogemusi. Meie jaoks lihtsad asjad, nagu kinos, kontserdil või teatris käimine, on praegu probleemsete perede noorte jaoks kättesaamatud. Võtta ta kaasa maale või matkale, aidata leida suveks tööd, juhtida tähelepanu mõnele huvitavale sündmusele, pista pihku hea raamat, võimaldada talle käia trennis või huviringis: need on ainult mõned näited, mis võiksid mõjutada noore maailmapilti ning tema edasisi valikuid. Materiaalne maailm raha ja asjade näol on samuti oluline. Mentor saaks aidata noorel selles orienteeruda ning võimaluse piires abiks olla.

Võtmekohaks saab küsimus, kuidas korraldada esimene kontakt pere ja mentori vahel. Arusaadavalt on need pered peaaegu „nähtamatud“. Neist teavad tõenäoliselt lisaks kohalikule sotsiaaltöötajale veel lapse õpetaja ja pere naaber. Loomulik oleks alustada sotsiaaltöötajast, kes võiks pere ja mentoriks soovija kokku viia ning edaspidi ka asjade käekäiguga kursis olla.

Teisalt on mentoriks olemine meil üsna tundmatu. Levinud on asenduskodude toetamine ja ühekordse materiaalse toe pakkumine, teisalt ka asenduspereks või kasuvanemaks hakkamine. Mentorlus oleks vahepealne variant, mis eeldab pikaajalist usalduslikku suhtlust, kuid toimib koostöös pere ja sotsiaaltöötajaga. Kindlasti on toimivaid näiteid juba elust ka võtta. Tõenäoliselt on need kontaktid sündinud juhuslikult või tuttavate kaudu. Kuid ideed võiks propageerida laiemalt ning siluda sellele teed, vajaduse korral seadusi korrastades.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursil “Edukas Eesti”.