Äripäeva ettepanek üldine lapsetoetus ära kaotada ja minna üle puhtalt vajaduspõhisele toetamisele (18.04) võib meeldida või mitte, kuid eri peretoetuste kaudu toimuvat suurte summade ümberjagamist peaks kindlasti arutama.
Samas segab arutelu kaks kiuslikku allhoovust. Esiteks järjekindlalt ja laialdaselt püsiv arvamine, et riik jagabki teistelt maksumaksjatelt lastega peredele vaid 19,18 eurot lapse kohta. Teiseks levib sellest tulenev arvamine, et Eesti riigi lapsekasvatamist toetavad summad on väikesed. Mõlemad arvamused on ekslikud ka siis, kui vaadelda vaid otseseid rahalisi toetusi.
Suurt pilti ei ole mõtet vaadelda ilma vanemahüvitiseta. Isegi kui selle suurus on seotud lapsevanema tuludega, kannatab selle väikseimgi tase välja võrdluse näiteks Saksamaa toetustega. Kellel viitsimist, võib neid variante kombineerides arvutada, kui palju “helikopteriraha” üks pere aastas tegelikult saab. Nelja lapse isana ütleksin, et summad ei ole väikesed.
Igakuistes eurodes on Skandinaavia tasemeni veel minna, aga kui võrrelda meie üldisi tulusid sealse lasterahaga, on seis võrdne, kohati meie kasukski. Rahvusvahelises võrdluses ongi Eestis rahvatulust peretoetustena ümbersuunatava raha osakaal Euroopa mõistes üle keskmise. Põhjanaabritele jääme küll alla, kuid mitte oluliselt.
Rossi argumentatsiooni loe täismahus Äripäeva tänasest paberlehest.