Jagame palju, aga hoolime privaatsusest

Tõenäoliselt ei mõtle Skype'is sõbraga näiteks armuasju arutades, et jagab seda infot Microsofti 97 000 töötajaga vabatahtlikult.

Minu sõbrad ja jälgijad Facebookis (kokku üle 500) ning ka kõik teised (sest kõik jagatav on mul avalik) saavad minu kohta üsna palju teada: mõtlesin viimati Nortali teemal, kommenteerisin Andrus Ansipi vastuseid riigikogu infotunnis, linkisin ühte The Economisti graafikut hiljutistes kodusõdades hukkunute arvu kohta, viskasin nalja GMaili reklaamide üle, olen eksootilisi kiirnuudleid degusteerinud.

Aga olen pidanud ka hulganisti  Skype'i, Facebooki, e-posti, SMS- ja telefonivestlusi, mille puhul ma otse loomulikult tahan, et need oleks privaatsed. Mõneti mõistan, et nad seda ei ole. Süüdi ei ole siin teenusepakkuja: kõigil neil suurfirmadel on enamasti korralikud sisemised reeglid, mis välistavad privaatsisu jõudmise töötajate silmade ette. Need ettevõtted alluvad turumajanduslikule kontrollile. Näiteks kui Instagram tahtis kasutajatingimusi muuta nii, et nad võiksid kasutajate tehtud fotosid näidata reklaamides, siis põhjustas see kasutajate lahkumise ja avaliku pahameele. Firma jättis muudatuse tegemata.

Turumajandus on selles suhtes demokraatlik, aga luureagentuurid ei ole. Me ei tea, mida nad näevad ja millele ligi pääsevad. Või mida kogutud infoga peale hakkavad või kellele seda jagavad ja esitavad. Kui Eesti luuraja vajab kohtu luba minu sõnumisaladuse rikkumiseks, siis kas ta vajab eraldi kohtu luba, et minu privaatsed e-kirjad saata kolleegile USAs, Soomes, Lätis, ... Moskvas?

Hirmu ei tunta mitte sellepärast, et tehakse midagi illegaalset, vaid sellepärast, et luuraja saab samahästi kui kõigele ligi. Ta on inimene poliitiliste vaadete, sõpradega, kohaga ühiskonnas, soovide ja unistustega. Luuraja naaseb kord tsiviilellu. Kuigi tema riigisaladuse luba ning juurdepääs meie andmetele võidakse ära võtta, siis saladusi täis ajurakke keegi tema kolba seest välja ei roogi. Nii väikses riigis nagu Eesti on see kahtlemata probleem.