Vabatahtlikud pole lüpsilehmad

Samuti aitab selline maks selgitada vabatahtlikkuse olemust ning murda arvamust, et vabatahtlik raha kui annetus on korruptiivne raha. Annetamine ühiskondlikul eesmärgil muudaks inimesi ka sisemiselt paremaks.

Meid tänapäeval ümbritsev keskkond tundub olevat otsast lõpuni reglementeeritud. Ühest küljest on see muidugi eetilises mõistes hea, kuid demokraatlikus mõistes halb. On kujunenud välja kindlad tõekspidamised, arvamused, viisakus- ja käitumisreeglid ning meie riigikord näilikult demokraatlik, kuid tegelikkus on ikkagi nn. kastisüsteem.

Olen veendunud, et tahteline vabatahtlikkus on tugevaim ja kestvaim uus jõud, mis võiks mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kiiresti ja kindlameelselt edasi viia. Tähelepanuväärne tendents on, et vabatahtlikkus on muutumas aina populaarsemaks, mille ehedateks näideteks on nii ülemaailmsed talgupäevad kui ühisrahastud.

Samas on ühiskondlik arvamus, vajadus ja soosivus vabatahtlike osas tänapäeva ühiskonnas puudulik. Vabatahtlike poolt teostatava töö vastutusmäär ei ole kuigivõrd suurenenud. Sageli arvatakse, et vabatahtlik on teadmiste ja oskusteta inimene, keda saab kasutada vaid olukorras, kus on vaja füüsilist kohalolekut või tegutsemist stiilis „võta see ja vii sinna“. Vabatahtlikke kui tasuta tööjõudu otsitakse ja vajatakse peamiselt teenindus- ja tootmistöödele, kus vabatahtlike vastutusmäär on pea olematu.

See võib kahjuks lõppeda nii, et vabatahtlikud muudetakse avalikuks lüpsilehmaks, kellest pigistatakse kõik välja, mitte midagi vastu andmata. Selle tulemusena vabatahtlikud minetavad oma seisuse.

Olles ise vabatahtlik mitmes erinevas organisatsioonis ja vabatahtliku toetaja rollis, tean kinnitada, et andmisrõõm on suurim rõõm ning vabatahtlikkus on tugevaim ja mõjukaim jõud millegi suure ja kestva ärategemiseks. Vabatahtlikkus kasvatab liidreid. Ning mida varem me kasvatame oma järglastes vabatahtelise inimese iseloomuomadusi, seda edumeelsema mõtte- ja teguviisiga inimesed neist saavad.