Riigiettevõte pole titt

Sarnet kirjeldab riigi suhet riigiettevõttega kui ebavõrdsete suhet: kui "laps" valetab, vassib ja isegi varastab, siis tuleks teda korrale kutsuda, ning kui miski muu enam ei aita, siis karistada. Hea vanem on aga säärane, kes on suutnud kehtestada nii head piirid, et lapsel ei tule mõttessegi valetada, vassida või varjata: riigiettevõtte puhul tähendab see nii korralikult sõlmitud lepinguid, mis igasuguse susserdamise välistavad.

Selliseid lepinguid vaevalt küll olemas on, seda esiteks. Teiseks, vanema ja lapse suhe on alati ebavõrdne selles mõttes, et ühe poole otsustusvabadus on oluliselt piiratud. Kuna lapse vastutusvõime on võrreldes täiskasvanuga väiksem, on tal sellevõrra vähem ka otsustamise vabadust. Kriisiolukorras jääb kogu vastutus ikka vanemale. Kui lapse korraldatud pahandusel on materiaalseid tagajärgi, siis maksab vanem need kinni. Moraalsegi kahju kannab eelkõige tema. Lapsel on lubatud laps olla, st eksida vähese vastutusmääraga, täiskasvanu vastutus on ikka täiemõõduline.

Riigi ja riigiettevõtete suhe toimiks viljakamalt, kui nende suhet käsitleda võrdselt vastutusvõimeliste partnerite suhtena. Kas seda just abieluga peaks võrdlema, on maitseasi, aga jutt võiks igal juhul käia võrdsete võimetega partnerlusest. Läbirääkimisi pidada ja lepinguid saab sõlmida ainult sellega, kelle puhul saab eeldada mõistmis- ja vastutusvõimet.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler