"Olid sellised libedad sellid, siis me nende tagapõhja ei teadnud," meenutab Eesti Raudtee endine juht Kaido Simmermann omaaegset raudtee erastamise farssi ning selle osalisi Antonio Angottit ja Giovanni Sposatot.
"Aga valesti läks erastamisega eelkõige see, et erastamislepingus räägiti üksteisest mööda," räägib Simmermann. "Riik kirjutas erastamislepingusse ühte, aga ameeriklased ja inglased mõtlesid selle all midagi muud. Põhiküsimus oli investeeringud. Ameeriklased peavad investeeringuks iga liiprit ja raudteejuppi, mis maha pannakse, meie arusaamade kohaselt on see hooldustöö. Riik mõtles, et vaja on kapitaalremonti, ameeriklased tegidki kapitaalremonti – omas, aga mitte Euroopa mõistes. Kui riik oleks tollal silmas pidanud, et läheme Euroopa Liitu, siis poleks ehk pidanud erastama infrastruktuuri või oleks vähemasti pidanud jätma võimaluse see tagasi võtta."
Täna on Simmermann Läti Raudtee peainsener ja Sillamäe sadama raudteelogistika direktor. Äripäeva tänasest paberväljaandest saab lugeda, mismoodi leedulased Rail Balticu rajamist pidurdavad ja kuidas pronksiööd sadamates siiamaani tunda annavad.
Seotud lood
Karstiala läbiv raudteekoridor võib põhjustada tõsiseid keskkonnaprobleeme ning seab ohtu põhjavee kvaliteedi ja jätaks kuivaks Tuhala nõiakaevu, leiavad kohalikud elanikud.
Rahvamassid, ekstreemsed ilmastikuolud, elektrikatkestus, probleemid tehnikaga, vara lõhkumine, veekogude lähedus ja keelatud esemed – need on vaid mõned näited, millega tuleb arvestada ühe ürituse turvalisuse tagamisel. Iga turvapartner peab kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mõtlema, mis võib juhtuda ning mis võib minna valesti. Vahel võib pisieksimus ühe meeldiva koosviibimise hetkega rikkuda.