Eestis ei ole mingisugust põhjust hakata riiklike keeldude ja käskudega kaupluste lahtiolekuaegu või kaubanduspindade arvu ja seeläbi müüjate palku reguleerima. Sellised asju välja pakkudes unustatakse, et riiklik sekkumine moonutab isegi õilsate kavatsuste puhul vaba turgu ja selle toimimist, kirjutab Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) tegevjuht Jaanus Vihand.
Jaekaubanduse teemal on üsna populaarseks saanud sõnavõtud, mis nõuavad riigi sekkumist vabaturu tegemistesse. Kord leiab dotsent, et konkurents kasvatab hindu. Mõne aja pärast kirjutab doktorant, et müüjate palgad on liiga madalad, kuna riigis on kaubanduspinda liiga palju. Üks ütleb, et riik peaks määrama kaupluste lahtiolekuajad, ja teine, et riik võiks paika panna, kui palju tohib üldse kaubanduspinda olla.
Sellest, et kaubanduspinda on liiga palju ja turule rohkem ei mahu, on räägitud juba 2004. aastast, mil lehtedes ilmusid artiklid Ülemiste keskuse hädadest ja Viru keskuse ootustest. Reaalsus on aga see, et kaubanduspinda on aina juurde tulnud ja suures osas on tegu olnud kasumiga opereerimisega. Loomulikult on pidevalt olnud selliseid turuosalisi, kes erinevatel põhjustel „mängust“ välja kukuvad, kuid jaeturg tervikuna on nende aastate jooksul kasvanud peaaegu kaks korda: 2004. aasta 2,3 miljardilt eurolt 4,3 miljardini 2012. aastal.
Ka praegu mahub uut kaubanduspinda turule veel küll ja küll. Juhtub lihtsalt see, et teatud ülitiheda konkurentsiga piirkondades väheneb kindlasti seniste pindade tootlikkus, mis viib aja jooksul omakorda ebafektiivsete pindade sulgemiseni või nende sihtotstarbe muutumiseni. See on täiesti normaalne asjade käik, mida kõikjal maailmas pidevalt ette tuleb.
Tööjõu puudus on meil tegelikult näiline. Jutt ei käi siin riigist lahkunud töötajatest ega heitunutest, vaid sellest, kuidas me tööjõudu kasutame. Praegu on kaubanduses tööga hõivatuid umbes 80 000, neist umbes 43 000 töötab jaekaubanduses. Samal ajal on valitsussektoris töötajaid 117 000 ning kogu avalikus sektoris tervelt 138 500. Siinkohal on paslik öelda, et Eesti näitajad on OECD riikide keskmisest näitajast märksa kõrgemad – kui Eestis on tööhõives osalejatest tervelt 19,4% seotud valitsussektoriga, siis OECD keskmine näitaja on 15,5%. See tähendab, et kui aja jooksul viime oma vastava näitaja OECD keskmisele tasemele, siis vabaneb tegelikku lisaväärtust loova töö jaoks umbes 26 000 inimest.
Jaekaubandus ja kaubandus tervikuna otsib pidevalt efektiivsuse tõstmise võimalusi, kuid tõenäoliselt kasvab selles sektoris hõivatute arv ka edaspidi. Aja jooksul muutuvad vaid töökohustused ja suureneb töötasu. Seni on palk näiteks müüjate puhul kasvanud keskmiselt 5-6% aastas ja kasv kindlasti jätkub. Sealjuures on kõigil tegusatel, ärksatel ja tublidel inimestel kaubanduses võimalus üsna kiireks karjääriks. Mitte iga sektor ei saa sellist vekslit välja anda.
Seotud lood
See ei ole kivisse raiutud, et kaubanduses peavad olema madalad palgad. Ka Eestis võiksid need olla kahekordsed, kui regulatsioon seda nõuaks, kirjutab doktorant Ralf-Martin Soe.
Kui majandusnäitajad langevad, tõuseb vajadus turvateenuste järele, sest kuritegevus hoogustub. G4Si juhatuse esimees Priit Sarapuu ütles, et enim toimub kuritegusid just mehitamata valvega väliobjektidel, kus pimeda aja saabudes on kurjategijatel mugav tegutseda.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele