Tallinna miljööväärtuslikkuse säilitamine on meie põlvkonna iseenesestmõistetav kohustus. Kuid meie kohus on rajada ka uut Tallinna, kus ei ole tühjalt seisvaid tondilosse või terveid linnaosi, kuhu on parem oma nina mitte pista, kirjutab Technopolis Ülemiste juht Gert Jostov.
Kindlasti ei ole lammutusotsused lihtsad – ajaloolise miljöö talletamine on suur väärtus. Inimesed on harjunud hoonetega, mis on asunud samal kohal kogu nende eluaja. Veidi või märkimisväärselt lagunud küll, kuid omad. Ükski selline muutus mitte ainult ei loo uut, vaid lõhub paljude inimeste meelest ka hinnatud (elu)keskkonda, mis on emotsionaalselt lähedane ning inimlikult armas.
Siiski on amortiseerunud hoonete saatus traagiline nagu vanadel autodelgi – sõidaks veel küll, aga keegi ei taha neid enam. Iga uus sõit nõuab uusi varuosi ning sageli ka remonti teel olles. Hoonete romulat justkui ei ole, nende kallale asub buldooser. Eelkõige puudutab see siiski pigem neid maju, mis ei ole kohe algusest peale olnud erakordsed funktsionaalsuse, arhitektuuri ja ka linnaruumi sobivuse poolest.
Äripäeva tänases paberlehes rullub uue ja vana arhitektuuri võitlus lugeja ees lahti konkreetsete näidete varal.
Seotud lood
Tiina Käsi on nimi, mis kõlab ärimaailmas paljudele tuttavalt. Tal on juhtimises üle 25 aasta kogemust, kuid tema karjäär pole olnud lihtne ega lineaarne, vaid täis ootamatuid võimalusi ja väljakutseid, millest on sündinud väärtuslikud õppetunnid. Nordea Eesti tegevjuht, kes alustas oma karjääri rootsi keele õpetajana, on tänaseks saavutanud palju ja juhib mitmekesist ning rahvusvahelist organisatsiooni. Käsi kogemus ja oskus tasakaalustada töötulemusi ja inimlikku hoolivust teevad temast juhi, kelle teadmised ja arusaamad on väärt jagamist.