ÄP: kulutamispalaviku ravi nõuab mõtteviisi muutust

Maksumaksja raha iga hinna eest laiaks löömine aasta lõpul tõestab selgelt, et avalikus sektoris on kokkuhoiu kohti. Muutuma peab ka avaliku sektori enda mõtteviis, sest laristavat riiki me ülal pidada ei suuda.

Ühelt poolt on küll nii, et osa lepinguid saab läbi koos aastalõpuga ning osa makseid tehaksegi seetõttu just detsembris, mitte muul ajal aasta jooksul. Samas annavad kas või loos näitena välja toodud keskkonnaministeeriumi majanduskulutused tunnistust, et suuresti koguneb see summa paljudest väiksematest rahakulutustest. See on selge märk, et soovitaksegi kogu majandamiseks ette nähtud eelarveraha igal juhul käiku lasta.

Siinkohal tuleb nõustuda rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et tema tehtud ministeeriumide kulude ülevaatamise ja kärpimise ettekirjutus ei olnud üle pingutatud. Selline kulutamine näitab, et avaliku sektor ise ei esita endale tõsist ja põhimõttelist küsimust, missugust riiki me suudame pidada näiteks kümne aasta pärast. Pigem käitutakse tihtipeale nii, et pärast meid tulgu või veeuputus. Kui see mõtteviis ei muutu, jääb kulutamispalavik kestma edaspidigi.

Väga oluline on avalikkuse roll raha kasutamise üle. Praegu on avalikkusel aga keeruline saada ülevaadet, mille peale riigiasutused maksumaksja raha aastalõpul täpselt „huugama panevad“. Rahandusministeeriumi väljastatavate üldnumbrite kõrval on ajakirjanikelgi keerukas iga kulutuse kohta eraldi lähemat teavet hankida. Veel enam selle tegeliku sisu ja põhjust teada saada. Keskkonnaministeerium on ses mõttes isegi positiivne näide, et neil on dokumendid suuresti veebis dokumendiregistris ära toodud. Aga mitte igas asutuses pole see nii, ehkki mõistagi peaks.

Samas jääb isegi mõnele arvele või tellimiskirjale otsa vaadates tihtipeale kulutuse tegelik sisu segaseks. Ja selle otstarbekus ja vajalikkus seda enam kaheldavaks. Kui taas keskkonnaministeeriumi näidet kasutada, võib vist öelda, et toidukoolitus ja koos kokkamine ei lähe päris hästi nimetuse alla „juhtide aastalõpuseminar“. Pigem oli tegu ikka meeleoluka aastalõpuüritusega ja nii peaks olema ka avalikult välja öeldud. Ehk siis lihtsamalt väljendudes – (jõulu)peo laadse ettevõtmisega, mida lihtsalt soovitakse teistmoodi nimetada.

Pidu ja koosviibimine kollektiivi liitva ettevõtmisena on omal kohal, aga seda tuleks siis ka otse nimetada, mitte üritada seda teise nimega rüütades avalikkuse eest varjata. Sellise varjamise põhjuseks võib olla küllap asjaolu, et sisimas tunnevad ka riigiasutused ise, et peokavaga on ehk maksumaksja arvel liiale mindud. Et koosviibimine täidaks oma eesmärgi ka märksa lihtsamas ja odavamas vormis ning seetõttu on lihtsalt häbi ja piinlik.

Teine põhjus sedasorti aastalõpukulutustele libasiltide kleepimiseks eri riigiasutustes võib aga olla mitte ainult emotsionaalne, vaid märksa „kuritegelikum“. Pole välistatud, et niiviisi tehes püütakse hoopis kõrvale hoida kas tervikuna või osaliselt näiteks erisoodustusmaksu tasumisest. Selline teguviis on mõistagi täiesti lubamatu.

Autor: 1185-aripaev