Putin, nurka surutud kiskja

Tasapisi rakendadakse Venemaa ja tema eliidi suhtes sanktsioone, mis on muidugi pigem märgilise kui majandusliku tähendusega Putin on ennast nurka värvinud, aga nurka surutud kiskja käitumine on äraarvamatu.

Tundub, et Putini eesmärk ei ole mitte niivõrd Nõukogude Liidu taastamine, kuivõrd üldise tähelepanu võitmine ja lääne mugavustsooni destabiliseerimine. Imperiaalne mõtlemisviis prevalveerib siiani Venemaa juhtimises. Võimalik, et lääne demokraatiale omaselt Venemaad juhtida ei saagi: raha- ja poliitiline eliit asendab siis juhi teisega.

Sõjast Putin huvitatud ei ole. Tal on niigi hallata pindalalt suurim riik. Peamiselt tooraine ekspordile tuginev majandus moodustab Euroopa Liidu või USA majandusest ainult umbes seitsmendiku, Saksamaast 60% ja on võrreldav Itaaliaga.

Nii Ukraina praeguste juhtide kui Vene propaganda muutub üha ebamaisemaks. Ka meie meelsus paistab väljenduvat ootuses, et nüüd peab midagi juhtuma. Militaristid, konsultandid ja muidu hüüdjad juba teritavad mõõku ja nõuavad selleks raha. Testosterooni täis töötud mehed leiavad Venemaa finantseerimisel tegevust, destabiliseerides olukorda. Kannatavad rahulikud elanikud, kellest paljudel on üsna ükskõik, missuguste valitsejate all elada, peaasi, et valitseks rahu ning oleks tööd ja leiba.

Kui soovime rahulikku tulevikku ning oma strateegiliste huvide kaitstust, peaksime lähtuma sellest, et meie, st eelkõige USA ja Euroopa Liidu jaoks on oluline stabiilne Venemaa. Igasugused majanduslikud ja poliitilised vapustused mõjutavad otseselt meie julgeolekut. Seega tuleb nurka surutud kiskjat aidata, säilitades tema sisemist uhkust.

EL integreerigu Ukraina. Putin soovib midagi Euroopa Liiduga analoogset luua Euraasia Liidu näol. Seega käib võitlus kahe liidu vahel suure turuga Ukraina pärast. Kas Ukraina kistakse pooleks või mitte, näitab juba aeg. Kuid Euroopa Liidu strateegiline eesmärk peaks olema poliitiliselt stabiilse, kas või siis vähemalt selle läänepoolse osa Ukraina integreerimine.

Tänapäevase sõja üheks väeliigiks on meedia. Kui EL suudaks oma riikide meediasuhteid osavalt ühitada, võiks loota, et praegused konfliktid ei eskaleeru.

Kõigele vaatamata tuleb hoolitseda ka võimaliku konventsionaalse sõjapidamise eest koos NATOga, sest suure naaberriigi valitsejate otsused võivad olla väga ootamatud.