Rikkaks saamine on paratamatu – süveneme edukate investorite mõttemaailma

Piilume investorite mõttemaailma ning uurime, kuidas pealtnäha väikesed asjad määravad selle, kas me saavutame oma rahalised eesmärgid või mitte. Oma mõtteid jagavad kolm edukat Eesti investorit.

Rahatreenerina tuntud Martin Korjus jagab Instagramis rahatarkust ning on tänaseks kasvatanud 40 000eurose portfelli.

Kogenud investor ja LHV nõukogu liige Raivo Hein räägib avameelselt oma suurimatest võitudest ja kaotustest ning sellest, kuidas igaüks võib rahalise heaoluni jõuda.

Kulturisti ja treenerina silma paistnud Ott Kiivikas, kes Heina eeskujul neli aastat tagasi investeerimismaailma sisenes, toob aga paralleele spordi ja investeerimise vahel.

Need kolm meest on pealtnäha küll erinevad, kuid neil mitu ühist joont – kauplemisega nad ei tegele, nad elavad põhimõttel “terves kehas terve vaim”. Lisaks on nad veendunud, et kui ühendada distsipliin ja selge eesmärk, on rikkaks saamine sama paratamatu nagu vananemine.

Tema 40 000 euro suuruse portfelli moodustavad aktsiad, kolmas sammas, vaba raha ja krüpto – aastane tootlus jääb 8–9 protsendi kanti. Ta hoiab end pidevalt turuolukorraga kursis ning jagab kokkuvõtteid ka oma Instagrami jälgijatega.

“Praegu näen potentsiaalset tõusu, kuna turg on langenud. Kindlasti ei taha ma seda maha magada,” lausub ta ning lisab, et proovib iga kuu säästa 30–40% oma sissetulekutest, et liitintress veelgi võimsamalt tööle panna.

Suur osa aktsiatest on Balti börsilt, kuid portfellist leiab ka Incapi ning Ameerika tehnoloogiaaktsiaid, nagu Amazon ja Meta. “Nvidiaga ei saanud õigel ajal jaole ja ei hakanud enam rongile hüppama,” nendib investor. Ta ütleb, et kolmas sammas hoiab portfelli tasakaalus ning kindlasti tasuks algajatel just sellest alustada. “20protsendilist tootlust on raske mujalt saada,” märgib ta.

Korjus möönab, et on põhiliselt akt­sia­­usku. “Portfellis olevad divi­dendi­aktsiad on kõik ka kasvupotent­siaaliga, näiteks Enefit Green ja Ig­­ni­tis,” räägib ta. “Merko müüsin möödunud aastal maha, kuna see hakkas langema. Intressimäärad ja tooraine hinnad tõusid ja järeldasin, et inimesed ei osta enam uusarendusi nii palju.”

First Republic Bankiga läks ta aga alt – pank langes samal ajal Silicon Valley pangaga. “Sain infot, et Ameerika riik tahtis neid panku stabiliseerida ja kogus selleks raha. Arvasin, et kuna First Republic on väga palju kukkunud ning kõik seda rahaliselt toetavad, on lootust, et see tõuseb taas. Ostsin 150 euro eest,” meenutab Korjus. Aktsia tõusis ja langes, kuid tehniline analüüs näitas positiivseid väljavaateid. “Aga neil olid suurkliendid, kelle hoiused ületasid riiklikult kindlustatud summad. Inimesed võtsid raha välja ning nüüd on mu 150 eurot väärt vaid 50 senti. Kõik see juhtus vaid nelja kuuga,” nendib investor.

Suurim võit tuli Metaga, millega ta teenis 80% tootlust. Ka krüptosse on ta natuke panustanud, kuid hästi sellega ei läinud.

Investor lisab, et kolm aastat on olnud turul keerulised ajad ning varsti peaks ka intressimäärad oma tipu tegema. “Ma usun, et hea aeg on tulemas. Kaheksa aastat tõuseb, kaks aastat langeb – nagu turg ikka,” sõnab ta ja soovitab investoritel hoida vaba raha, mida võimalusel investeerida.

Korjus toonitab, et emotsionaalne kauplemine on väga halb. Ta toob näite ajast, mil soetas Harju Elektrit 5 euroga ning see tõusis 10 euroni. “Mu eufooria läks sama kiirelt alla, kui ta üles liikus,” naljatleb ta.

Korjus sai esimese ostu tehtud 6,9 euroga. “Lootuses, et aktsia tõuseb edasi, ostsin juurde ning viimase ostu tegin 9,8 euro pealt. Emotsiooni ja lootuse pealt tehtud ost muutis aga kasumi väga madalaks, sest kiire langus viis hinna taas 7 euro peale,” nendib investor ja lisab, et kiire tõus ja langus toimus vaid nädala jooksul.

Investor möönab, et kuna Harju Elektril oli suur Skeletoni osalus, siis kartis ta ka n-ö rongist maha jääda. “Skeleton tundus järgmine big thing, kuid kahjuks see ost mu jaoks väga kasumlik ei olnud. Minu portfelli Harju Elekter ei sobi. Nad küll maksavad dividende, kuid ma ei näe suurt potentsiaali.”

Teine emotsioonimäng on seotud Coopi aktsiaga. Korjus meenutab aega, mil räägiti, et see on väga allahinnatud ja hind püsib paigal. “Väsisin jutust ära ning ilma fundamentaalanalüüsita müüsin maha,” räägib ta avameelselt. “Pärast seda tõusis aktsia aastaga peaaegu 300 protsenti. Õnneks jõudsin uuesti siseneda, aga tootlus kannatas. Mulle tundus, et Coop polnud investorite seas ka eriti popp.”

Investor toob paralleeli Ignitisega – ka see ei ole tema meelest väga populaarne, kuid sellest hoolimata hoiab ta seal ühte oma suurimat positsiooni. “Nad maksavad hästi dividende, umbes 6–7 protsenti. Samas näen, et see on alahinnatud, kuna seda on keeruline üles osta.”

Korjus lisab, et kolme aastaga on ta investeerimisstrateegia muutunud ning fookus on pikal perspektiivil. Ta püüab portfelli hajutada, teha fundamentaalanalüüsi ning langetada nii ratsionaalseid otsuseid kui vähegi võimalik.

Spordifanatt ja investor Ott Kiivikas toob paralleeli valgusfooriga. “Me oleme harjunud, et punane värv on keelav ja ütleb stopp, ära mine. See on alateadvuse instinkt. Kuna aju saab hoiatuse, siis me ei ostagi aktsiaid, kui on allahindlus,” mõtiskleb ta. “Mina pean end veel algajaks ja tunnistan, et näpud sügelevad ostma, kui turg on roheline. Punase korral ma üldjuhul ostma ei kipu. See on aga risti vastupidi sellele, mida targemad mehed oma õpikutes räägivad.”

Ta lisab, et turu kukkumine tekitab vähekogenud investorites paanikat ning üles liikumine rõõmu. “Targemad baseeruvad analüüsil. Aga keskmine minusugune vend ei suuda graafikut lugeda. Ainus indikatsioon ongi kaks värvi – roheline, mine üle tee, anna tuld ja mine osta. Punane ütleb aga stopp, ära tee seda.”

Kiivikas usub, et inimeste tarkus suureneks, kui punane värv vahetada kollase vastu.

Tänaseks on Kiivikase portfell kasvanud üle 100 000 euro, keskmine tootlus on 5% juures. Nelja aasta jooksul on ta kogenud nii võite kui kaotusi ning ka “kooliraha” on tulnud välja käia.

Ta tunnistab, et otsib investeerimisel väikest hasarti ning kui aktsia on liiga stabiilne, hakkab tal igav. “Ikka on huvitav näha neid tõusutendentse ja rohelisi päevi. Arvan, et portfellis peaks olema pikaajalised aktsiad, mis ei tõuse nagu rakett ning samas ka aktsiad, mis on n-ö hetketrend,” annab ta nõu. “Esimesed maksavad regulaarselt dividende ning teistest tuleb osata õigel ajal väljuda.”

Oma portfelli võitjatena toob ta välja LHV ja Enefit Greeni. Suurim kaotus oli aga Robusega, mis tänaseks näitab 86% miinust. Ka idufirma Nio oli pigem miinustehing. Viimast ostis ta 11 euroga ning see tõusis 60ni. “Nägin korralikku plussi, kuid magasin õige müügihetke maha. Müüsin umbes üheksaga. Hiina turg on, nagu on ...” nendib investor.

Õigeid hetki on veelgi “käest lipsanud”. Kui vaktsiinid tulid müüki, ostis Kiivikas 70 euroga Modernat, mis hiljem tõusis 500 kanti. “Magasin jälle hea müügikoha maha ning realiseerisin 200ga,” meenutab ta ja lisab, et tegemist oli pigem lühiajalise, mitte pikaajalise aktsiaga.

Kiivikase sõnul on väike “kooliraha” hea. “Ilma kaotusteta ei õpi midagi. Pärast kaotust mõtled teinekord mitu korda, enne kui suure hurraaga ostma lähed.”

Kuna nii mõnigi Kiivikase tuttav tegeles krüptoga, siis otsustas ta ka ise seda proovida. “Oli neid, kes sellega teenisid, ning nähes graafikuid tuli endalgi mõte, et mis ma sinna aktsiatesse ikka panen – see on ju lapsemäng võrreldes krüptoga,” räägib ta avameelselt. “Hulluks ma õnneks ei läinud, kuid viiekohalise summa panin siiski sisse. Ma ei mäleta, mida ma täpselt ostsin, aga umbes 20–30% kaotasin.”

“Sinu enda või tervisega võib midagi juhtuda. Passiivne sissetulek on selline backup, mis aitab hakkama saada ka näiteks siis, kui sa enam tööle ei saa minna,” arutleb Kiivikas selle üle, miks üldse peaks investeerima. “Kõik taandub distsipliinile – iga kuu tuleb säästa ja investeerida nii palju kui võimalik, et oma suurema eesmärgi poole liikuda. Ei piisa sellest, et korra panin … iga kuu on vaja panustada!”

Kui rahaline distsipliin on nõrk, siis tuleb sellega tegeleda. “Distsipliin tähendab teatud reeglite kehtestamist ja nende täitmist,” toonitab investor.

Ka väike summa võib pikas perspektiivis kasvada suureks. “Tegin neli aastat tagasi kolmanda pensionisamba ära. Vaatasin, et 3,5 aastaga on kogunenud üle 6000 euro. Päris pull värk!” on Kiivikas entusiastlik. “Ma panen iga kuu umbes 120 eurot sinna tiksuma ning see on selline raha, mida ma ei märka.”

Ta möönab, et kui ta seda raha sinna möödaminnes poleks pannud, oleks see pudi-padi peale märkamatult ära kadunud. “Mida suuremaks portfell kasvab, seda suurem on ka tootlus, ning ma ei imesta, kui niimoodi vaikselt raha lisades avastan pensioniealiseks saades oma kontolt kuuekohalise summa.”

Kui turg on rohkem punases kui rohelises, on kerge end emotsioonide virvarrist leida. Kiivikas rõhutab, et sellises olukorras tuleb fookus hoida suurel eesmärgil.

“Kui eesmärk on olümpiavõit, siis ühe treeningu mõju ei ole sel teekonnal eriti suur. Tõenäoliselt on iga sportlase karjääris ka vigastused ja pausid,” toob ta paralleele spordiga. “See on võrreldav turuolukorraga. Ükskord taastud vigastustest ja tuled võitjana välja.”

“Ma tahan, et ükski normaalne eluline otsus ei jääks raha taha. Selle nimel ma iga päev vaeva näen ja vara ärkan,” räägib Kiivikas õhinal.

Veel rõhutab ta, et rahaasjade ja tervisega seoses tuleb vaadata 50aastast perioodi. “Elamiseks on raha vaja, kuid terviseta ei ole ka suurest rahasummast kasu. Mõlemasse tuleb pidevalt panustada,” möönab Hein.

Kogenud investor soovitab juba hommikul päevale positiivne noot anda, tehes ära midagi rasket või ebamugavat. “Rutiinid tuleb ära teha ka siis, kui ei viitsi või ei taha. Ma käin igal hommikul jäätünnis. Kas ma tahaks seda teha? Ei. Nii k****i külm on ju,” naljatleb ta ja lisab, et aktiivne elustiil aitab tal tasakaalu hoida nii eraelus kui rahaasjades.

Heina sõnul juhivad investorit kaks emotsiooni – ahnus ja hirm. “Investeerimine on üks suur kannatamine, aga inimesed tahavad ruttu ratsa rikkaks saada ja teevad valesid otsuseid,” nendib ta.

Päevakauplemine võib paljude jaoks tunduda rikkaks saamise kiirteena, kuid kas see ka päriselt nii on? Hein proovis omal nahal järele. “Sain nii suuri võite kui kaotusi,” räägib investor ning lisab, et enam ta päeva- ega nädalakaupleja ei ole. Tema halvim tehing oli, kui müümise asemel “osta”-nuppu vajutas. “Ostsin sama palju juurde. Kontol raha ei olnud, tuli automaatne krediit ning lõpuks oli portfell kõvasti üle miljoni. Muidugi hakkas hind kohe kukkuma, kuid sain napilt sealt siiski välja.”

Suurim kaotus oli 200 000–400 000 vahel ja suurim võit samas suurusjärgus. “Ma ei saa öelda, et ma väga miinusesse jäin, ega ka seda, et oleks plussi jäänud. Pigem oli see kooliraha,” nendib ta. “Sa pead olema väga keskendunud ja iga päev istuma kuus tundi arvuti taga. See ei ole mulle.”

“Olen rahulik investor. Tahan, et risk ja tootlus oleks tasakaalus. Investeeringutega teen minimaalselt tööd, kuid samas vaatan, et need maksimaalselt töötaksid.” Ka tõusudesse-mõõnadesse suhtub Hein rahulikult. Kui näeb, et turg on punases, võtab ta selle lihtsalt teadmiseks. “Kui näen, et seis on eriti hea ja saab odavalt juurde osta, siis teen seda. Portfelli ma iga päev vaatamas ei käi, kuid Ameerika ja Eesti börsiliikumisi jälgin pidevalt.”

Ta lisab, et inimesed muutuvad närviliseks, kui turg on punases – ja võtavad kahjumi välja. “Kui Amazon homme peaks kukkuma, siis ma ostan juurde. Kui veel kukub, siis ostan veel. See ei ole ettevõte, mis homme pankrotti läheks või kukuks ootamatult 40%,” räägib ta. Kui pidevalt teatud aktsiat juurde osta, ei tee tema sõnul ka keskmine ostuhind suuri hüppeid. “Kui sa ostad ülevalt, siis see natuke suureneb, kui ostad alt, siis natuke langeb. Keskmine ostuhind jälgib enam-vähem aktsia hinda,” annab ta nõu.

Krüptost Hein vaimustuses pole, kuid kooliraha sai sinna siiski natuke pandud. Kuna talle meeldivad oste-müüke vahendavad keskkonnad, jõudis ta krüptoraha vahendava Change’ini. Hiljem selgus, et kuuldavasti omanike poolt seal väga aus mäng ei olnud ning investoril tuli leppida 100 000eurose kaotusega. “Ma õppisin, et pean oma sõnu hoidma, mitte sööma. Ma juba 2013. aastal lubasin, et ei osta ühtegi start-up’i,” räägib ta saadud õppetunnist. “Start-up’i mõte on ikka see, et paned sinna vähemalt 100 000 ja pärast võtad 5 miljonit välja,” avaldab ta arvamust.

Ta möönab, et sajast idufirmast jääb ellu vaid üks. “See nõuab oskusi, et aru saada, mis ettevõte see on. Mul seda pole,” nendib ta. Krüptost rääkides toob ta veel esile valdkonna reguleerimatuse. “Ka Eestis on reeglid karmimaks läinud. Krüpto sobib inimesele, kes tahab spekuleerida ning kel on palju informatsiooni. Alustajatele ma seda kindlasti ei soovita,” toonitab Hein.

“Mida suurem tootlus, seda suurem on risk,” möönab investor lihtsat tõde. “Kui tahad rahulikku ööund, siis investeeri suurtesse ja korralikesse ettevõtetesse. Kui tahad riskida, siis osta start-up’e ja alternatiivbörsi ettevõtteid ning looda parimat.”

Oma portfelli võitjateks peab ta Altriat ja Teslat, kust on korduvalt suuri kasumeid välja võtnud – need aktsiad on ka praegu tema portfellis. Altria, mida Hein hellitavalt patuaktsiaks nimetab, toodab sigarette ning tegutseb ka alkoholi- ja toiduainetööstus. Tegu on dividendiaristokraadiga, kes on maksnud üle 50 aasta dividende ning neid ka igal aastal suurendanud. Altriat on ta ostnud aastast 2010 ning ühe majagi ehitas sealt saadud dividendide ja kasumi eest. “See näitab, et asi töötab ja et minu portfell töötab ka siis, kui majandus langeb,” on ta rahul.

Miinustehingutest rääkides ütleb ta aga, et on miinuses aktsiaid küll müünud, kuid nende kahjum pole olnud märkimisväärne.

Heinale kirjutas hiljuti üks noormees, kes olevat säästnud 90 000 eurot ning seisab nüüd dilemma ees – kas investeerida või osta endale uus vinge auto. “Ma mõistan, ta on noor inimene ja tahab ägedat autot,” arutleb investor. “Aga auto on alati suur kulu. Selle hind kukub juba esindusest välja sõites ligi 30% ning lisaks vajab see remonti ja hooldust.” Investor vastas noormehele, et tehku, nagu süda ütleb, kuid lisas, et tema asemel olles võtaks ta sõiduki liisingusse ning 90 000 eurot investeeriks 10protsendilise tootlusega võlakirjadesse. “Nii saaks makstud uue sõiduki liising ja põhiosa, kuid ka raha jääks alles,” lisab Hein. “Samas Rahakratt sõidab 500eurose panniga ja pole häda midagi.”

Hein möönab, et sarnaselt autoga on ka oma kodu kulu, mitte investeering, nagu paljud arvavad. “Kodu amortiseerub ja vajab remonti. Parimal juhul kaitseb see ainult inflatsiooni eest,” selgitab ta. “Investeering on see vaid siis, kui kodu rendile anda ning see iga aasta või kuu rahavoogu toodab.”

Heina sõnul ei tea paljud inimesed, kuidas investeerimisega alustada, kuna neile pole seda õpetatud. Aeg-ajalt käib ta koolides noortele rahatarkust jagamas ning on kokku puutunud jahmatavate olukordadega. “Ükskord tuli mu juurde keskealine majandusõpetaja ja tänas, et ma lastele investeerimisest rääkisin. Ta ütles, et õpetab seda, kuid tegelikult ta ei teagi, kuidas seda teha saab,” on Hein hämmingus.

Iga päev potsatab tema postkasti sadu kirju, valdavalt noortelt, kes soovivad finantsmaailmast rohkem aru saada. “Noortele peabki keegi suuna kätte näitama, aga kui kirjutab 30ndates inimene … siis tekib küll mõte, et ole hea, pane otsingusse üks sõna ja saad jutulõnga kätte,” nendib investor. “Inimesed on nii mugavad. Küsitakse näiteks, milliseid aktsiaid võiks osta. Sellist soovitust ei saa anda. Keegi ei saa seda tööd sinu eest ära teha. Sina vastutad oma rahaasjade eest, mitte mina.”

Ta lisab, et Eestis on investeerimiskontosid ca 150 000 ning pea pooled neist kuuluvad firmadele. “Eraisikutele kuulub vaid käputäis, võrreldes meie ligi pooleteise miljonilise rahvaarvuga.”

Hein möönab, et kurb on vaadata, kuidas inimesed taas teisest pensionisambast raha välja võtavad. “Osa teeb remonti, teised aitavad lapsi, reisivad või ostavad midagi ilusat ja … ongi läinud,” nendib investor. “See, et inimesed ei suuda mõelda veidi suuremalt, on lihtsalt masendav.”

Ta soovitab lisaks teisele sambale liituda ka kolmandaga. Hein ise tegi seda natuke üle aasta tagasi. “Iga kuu kannan sinna 200–300 eurot. Eile vaatasin, et juba 5% plussis,” räägib investor.

Hein soovitab tutvuda ka S&P 500 indeksi saja-aastase ajalooga, kust on näha, et indeksifondid tõusevad keskmiselt 8–12 protsenti aastas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. “Sinna sisse jäävad ka kriisiajad. Kui sa 50 aastat indeksitesse investeerid, siis see, et sa rikkaks saad, on sama paratamatu nagu see, et jääd vanaks – raha lihtsalt kasvab!”