Eesti tippsportlane põline sendilugeja

Luksus ja glamuur on märksõnad, mis võivad käia mõne lääne tennisestaari või maailma jalkaässa eluviisi kohta. Eesti tippsportlastega nende olümpiaeelarvetest rääkides jäävad kõlama ülim säästlikkus ja pidev odavaimate võimaluste otsimine. Koondise peatreener aga peab olema tõeliselt hea finantsjuht ja raamatupidaja ühes isikus.

Ikka ja alati kaalutlemine, kas tasub laagrile nii palju kulutada – on see juba gramm rohkem hädapärasest miinimumprogrammist? Säästaks ehk selle teise laagrinädala pealt ja ostaks talveks korralikud suusad, selmet teha seda elamiseks arvestatud sportlasepalga eest. Nii on arutlenud laagriplaane tehes Eesti ühe suurima olümpia medalilootuse, paarisaerulise neljapaadi sõudjad.

Kui tulemust ei ole, raha ei saa

Miinimum on see, millega Eesti sportlased timmivad end nii heasse vormi, et kvalifitseeruda järgmiseks paariks aastaks Eesti Olümpiakomitee (EOK) makstava riigitoetuse saajaks. Loogika on lihtne: mida parem tulemus, seda suurem toetus.

„Kõik on sportlaste käes: kui pingutad, näitad tulemust, siis elad. Teisiti ei saa. EOK ei maksa, kui sul ei ole tulemust, isegi väikest summat ei saa,“ ütleb vehkleja Irina Embrich, neljakordne Eesti meister ja rahvusvahelistelt võistlustelt kümnekonna medali võitja.

Kettaheite olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanter meenutab, et kümmekond aastat tagasi, kui ta jäi võistlustel pidevalt Leedu kettalegendi Virgilijus Alekna järel teiseks, oli tema jaoks suur mure A-kategooria sportlase toetusele tõusta. Seda makstakse ainult esikohtade või olümpiamedali eest.

Kui sportlane kaotab taset, kukub ka toetus. Näiteks osa sõudjaid otsis omale ajutise madalama taseme tõttu langenud toetussumma kompenseerimiseks kiirelt erasponsori, et mitte kaotada treeningkvaliteedis ja kukkuda veelgi rohkem.

Riik toetab Eesti olümpialootusi kahe toetusega: sportlasepalga ja olümpia ettevalmistustoetuse ehk treeningtoetusega. Mõlemad on kõikuvad summad, sõltudes sellest, kui heal tasemel on sportlane (kategooriad A kuni D) ja kui kaugel on olümpiamängud. Olümpia-aastal on mõlemad toetused kõige suuremad, varieerudes praegu 800 eurost ligi 2500 euroni.

Pärast olümpiamänge kolinal kukkuv palk ja olümplaste treenerite palk, mida tegelikult polegi, on kaks peamist murekohta, mille eest EOK spordidirektor Martti Raju lubab seista, et need pärast Riot parandatud saaks. Olümpiasportlaste treeneritest saab riigilt toetust vaid iga ala peatreener. Oma isiklikele treeneritele, kes neid päevast päeva staadionil või spordisaalis juhendavad, peab sportlane ise palgaraha leidma.

„Selleks on aga raha ikka juurde vaja või peab toimuma kusagilt altpoolt kõva kärbe. Tuunime süsteemi loodetavasti septembris pärast olümpiat, kui raha vähegi on,“ lubab Raju.

Tõsi, kui Eesti olümpiakoondises on praegu 35 sportlast, siis minimaalset ettevalmistustoetust maksab EOK poole rohkematele – kel vähegi olümpiale pääsemise lootust, kaasatakse ettevalmistuseelarvesse, et potentsiaali tagant utsitada, kas või kõige väiksema toetuse abil.

Mida lähemale olümpia jõuab, seda vähemaks ettevalmistuseelarvesse kaasatuid jääb. See toetus on sportlaste leib ja võimalus armastatud alaga tegeleda. Kui hästi läheb, siis nii, et ei peaks spordi kõrvalt tööle minema, nagu tegi maratoonar ja audiitor Roman Fosti.

Raju on spordiraha jagamises resoluutne, kuid kinnitab, et rahaga püütakse piiripealseid sportlasi tagant utsitada. „See on väga nimepõhine. Kui on näha, et sportlasel on isegi 50-50 šanss olümpiale pääseda, siis me pigem anname toetust. Kui on näha, et sportlasel on ainult jutt, aga tulemusi pole, siis ei anna midagi. Aastast aastasse toetuse najal ettevalmistussüsteemis tiksuda ei saa, kui tulemusi pole.“

Medaliga halja oksa asemel õlekõrrele

Vastne Euroopa meister, sõudja Allar Raja tunnistab, et EOK toetus ongi lõviosa Eesti kullatud neljapaadi eelarvest. Sõudmine pole spordiala, millega saaks masse tribüünidele meelitada, publiku huvi sõltub suuresti ilmast.

„Kuna üsna keeruline on leida toetajaid ja sponsoreid, ongi meie põhiväljund täita EOK paikapandud reglementi, et tagada sportlasetele palk ja alaliidule eelarve, millega saame planeerida hooaega nii spordivahendeid kui laagreid,“ rääkis Raja.

Ta tunnistab, et selline süsteem on paras õlekõrre otsas elamine: „Kui me ei tee ära ühte tipptulemust, mis peab tõesti olema täielik tipp, siis tekib kohe küsimärk – kust saada raha ja kuidas edasi tegutseda? Noortel sportlastel on ikka vanemate toetusel väga suur osakaal. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib stabiilseid väljaminekuid, igakuine sissetulek on oluline.“

Paari nädala eest Saksamaal võidetud EMi kuld tagab sõudjatele A-kategooria tasemel toetuse kaheks aastaks. „See ongi täpselt see stipendium, millega on võimalik ära elada. Väiksema toetuse korral mõtleksid juba paljud, et kas tasub üldse sporti teha,“ sõnas Raja.

Septembrist näpud põhjas

Pärast Rio olümpiat langeb EOK makstav toetus 60%, kuna järgmiste olümpiamängudeni on jäänud siis jälle neli aastat (vt valem). Sõudjate ja teiste A-kategooria sportlaste kuine toetus langeb näiteks 1600 euro võrra.

Kuigi võistkonnaaladel üritavad peatreenerid varasemate kogemuste põhjal juba enne olümpiat, mil toetus kõrgem, pärastiseks pisut kõrvale panna, on sügisel Eesti sportlaste taskud suhteliselt tühjad. Tõsi, vahetult pärast olümpiat ei kulu ka nii palju raha kui enne seda.

Kahekordne maailmameister ja Londoni olümpia hõbe, maadleja Heiki Nabi tunnistab, et EOK toetuse vähenemine pärast olümpiat annab sportlasele ikkagi löögi, siis tuleb alati hoolega kalkuleerida, kas ja milliseid laagreid lähiajal teha saab ja kui kaugele kodust on võimalik sõita.

Kanter kinnitab, et on olnud aastaid, mil pärast olümpiat pole septembrist jaanuarini sportlastele enam üldse toetusraha jagunud. „EOK uus tippspordikomisjon on praegu plaaninud, et koefitsiendipõhise süsteemi võiks ära kaotada, asendada stabiilse toetusega. „See oleks kindlasti mõistlik lahendus, sest praegu on nii, et esimesed kaks aastat olümpiatsüklist polekski nagu mõtet sporti teha, sest katteallikaid napib,“ lausus ta.

Maratoonar Roman Fosti, kes saavutas mullusel kergejõustiku MMil Pekingis 20. koha, on kriitilisem, öeldes, et olümpiamängude ajaks ja nendeks valmistumiseks võtab ta end töölt vabaks, seega ei saa ta selle aja eest mujalt palka.

„90% sportlastest ei teeni ju olümpiamängudelt midagi. Järgmised kuud söön siis kartulikoori,“ viskab ta irooniliselt nalja.

Embrich selgitas, et vehklejad peavad alati hoidma osa treeningtoetusest uue hooaja alguseks. Kui kohe pärast olümpiat polegi raha nii palju vaja, siis aasta hakul juba küll.

 „Me ei pea küll igal pool käima, kui üks turniir vahele jääb, pole hullu, aga kui 3-4 MK-etappi vahele jääb, siis läheb reiting alla.“

Sõudeliit on samuti Raja sõnul õppinud aegade jooksul juba enne olümpiat väikest puhversummat varuma, et olümpiajärgne aeg üle elada. Vahel on siiski mõnda kulutust alahinnatud – sellest ei tohi lasta end morjendada. Ta on varem kogenud olukorda, kus enne jaanuarit ei ole mõtet loota sõudeliidu abile, sest eelarve on miinusmärgiga.

Samas märkis ta, et sportlase jaoks on kriitilisim hetk isegi paar aastat enne olümpiat, kui kulub kõige rohkem raha ja oleks vaja kõige kindlamat toetust, mitte vahetult enne olümpiat.

Õhinapõhised tipptreenerid: 300eurosest stipist palgaks ei jagu

Varem keskmaajooksule keskendunud, kuid nüüd samuti maratonis olümpianormi ületanud Tiidrek Nurme on lõputult tänulik oma treenerile Harry Lembergile, kellele ta pole ise 11 aasta jooksul kordagi palka maksta saanud. Tema meeskonnas pole peale füsioterapeudi ühtegi inimest, kes saaks Nurme aitamise eest tasu. Sponsorsummad katavad kulupõhiselt Nurme laagrid.

„Elan tagasihoidlikku elu, raha ülejääki pole iialgi. Viimase aasta igakuine sissetulek on olnud 300 eurot, mis on klubi stipendium. Mul on vedanud, et spordiala, millega tegelen, ei ole väga kulukas,“ tõdeb Nurme.

See, et Eesti tipud oma treeneritele palka ei maksa, on paraku pigem norm kui harv erand. Kui mõne edukama võistluse eest laekub auhinnaraha, siis püüavad sportlased sellest osa treenerile tänutäheks maksta. Nurme kinnitab, et auhinnarahad pole mõõdetavad mitte tuhandetes, vaid sadades.

Fostil pole päris oma treenerit, aga triatlonikoondise treener Jüri Käen aitab treeningplaane koostada. „Kuna minu hea sõber palus, tuli ta mulle appi. Ta teeb seda täiesti tasuta. Kui mul hästi läheb, siis püüan teda omalt poolt kindlasti väärtustada,“ lausus ta.

Paremini on läinud Nabil – tema treener Henn Põlluste on ühtlasi ka maadluskoondise peatreener, kes saab selle eest EOKst palka. Jõusaalitreenerile maksab Nabi aga oma EOK toetusest. Ta nõustub, et kuigi sportlaste toetussummad pole katastroofiliselt väiksed, võiks jaguda ka lisapersonali jaoks, kes oleks vaja laagrisse kaasa võtta – massöör, treener, arst.

Oma treenerile Indrek Tustitile maksab palka ka Kanter - head abilist tasuta lihtsalt ei saa. Ta arvab, et vähemalt 50% vastavalt tasemele määratud sportlaste palgast võiks olla ette nähtud ka treenerile. „See pole summa, mis paneks inimese selle eest elama, kuid see kompenseeriks vähemalt seda, kui treener võtab sportlasega lõunalaagrisse minekuks oma põhitöölt puhkuse,“ märkis ta.

Embrich tõdes, et oma treenerile ta palka maksta ei suuda. „Treenerid saavad käia Euroopas võistlustel kaasas, selleks vehklemisliidul raha on, aga kaugemateks reisideks enamasti ei jagu.“

Samas märkis ta, et praegune süsteem on tema jaoks isegi päris hea, sest viis-kuus aastat tagasi polnud veel EOK makstavat sportlasepalka, seega polnud sportlastel isegi haigekassakaarti. „Nüüd tundub see absurdne. Ma sain haigekassa alles koos lapsega.“

Riigi rahakoti rauad avanevad 

Raju EOKst nõustub, et treenerite palgaprobleem on suur, eriti just viie maailmatasemel naisvehkleja puhul, kellel kõigil on oma treener. „Me suudame toetada viit sportlast, aga ainult nende peatreenerit. Hommikust õhtuni teevad nad ju tegelikult trenni oma individuaaltreeneriga.“

Selle probleemi lahendamiseks jäävadki EOK käed lühikeseks, kui raha kusagilt juurde ei tule. Spordirahvast aga rõõmustab aprilli lõpus valitsuselt tulnud uudis, et spordialaliitude rahastus suureneb 1,1 miljonilt 2,6 miljoni euroni.

Valitsus kiitis 2017-2020 riigieelarve arutelul selle heaks ning kinnitas kultuuriministeeriumi ettepaneku suurendada nii spordialaliitude rahastust kui treenerite palgafondi. Alaliidud saavad aastas juurde 1,5 miljonit eurot ning palgafond 352 000 eurot.

Sõudja Raja avaldas lootust, et äsja Gerd Kanteri juhtimisele läinud EOK sportlaskomisjonis saab neid probleeme juba sügisel arutada, kui pärast olümpiat on sportlastel endil rohkem aega.