Helsingis oligi raha ripakil

Sügisel tõin heade võimaluste näidetena rehvifirma Nokian Renkaat ja investeerimisettevõtte CapMan aktsiad, mida mõlemaid soovitas osta ka Soome analüüsifirma Inderes. Kuidas neil vahepeal läinud on?

CapMani aktsia on kerkinud novembriga võrreldes 1,6 eurolt 1,77 euroni, ehk pisut üle 10 protsendi. Pole üldse paha, arvestades, et CapMani aktsia on ikkagi ennekõike dividendi-, mitte kasvuaktsia. Eriti või sees on muidugi need, kes mullust põhja tabasid ja detsembri lõpupäevil aktsia 1,45 euroga kätte said.

Nokian Renkaat aktsia on novembri 27 euro tasemelt tõusnud üle 31 euro ulatuva hinnani. Samuti enam-vähem 10 protsenti.

Neist kahest aktsiast hoogsamalt on lennanud aga investeerimisguru Seppo Saario kaks aastat tagasi soovitatud Huhtamäki. Selle tuntud pakenditootja aktsia hind on tõusnud novembri põhjadest kolmandiku ehk 32 euro tasemeni. Kui ma aga oleks ostnud seda aktsiat siis, kui Saario mulle selle vihje andis, oleksin endiselt “vee all”.

Kõige rõõmsam olen siiski kütusefirma Neste – või pigem peaks ütlema energeetikaettevõtte, sest Neste on juba palju enamat kui pelgalt naftarafineerija – soorituse üle. Kirjutasin Nestest detsembri alguses kui ebatavalisest ettevõttest ja heast (ehkki pisut kallivõitu) investeeringust. Mis siis, et ise ma seda ei ostnud, sest energeetikasektor on mu portfellis juba Equinoriga esindatud; kui lugejatele soovitatud aktsial hästi läheb, on ikkagi tunne, nagu oma laps oleks klassi kiituskirjaga lõpetanud.

Terve mulluse viimase kvartali enam-vähem ühel tasemel püsinud Neste aktsia tegi otsustava läbimurde ülespoole aasta alguses ning maksab praegu üle 92 euro, 20 eurot rohkem kui detsembris. Morningstari arvutuste kohaselt on hinna-kasumi suhe P/E nüüd üle 30 ja dividenditootluse määr langenud alla 2 protsendi. Eks ta ole – nagu varemgi korduvalt tõdetud, saab kallivõitu aktsia alati veel kallimaks minna.

Kaua põhjanaabrite õuel tänavu pidu kestab, seda saab näha. Mullu Helsingi börs eriti hoogu üles ei võtnudki ja kaotas poole aasta pealt sootumaks pinna jalge alt. Sügisel oli ausalt öeldes päris kurb Helsingit vaadata, sest nii paljud head dividendimaksjad olid saadaval odava hinnaga ja huvi oli samas äärmiselt kesine. Pilt oli sama trööstitu kui šaslõkimüüja lett jaanipäeva hommikul, kus hilinenud ostjat on ootamas kuivanud lihatükid ketšupiplekiga taldrikul ja viimane toop kolkunud õlut.

Praegu on meeleolu optimistlikum, lennukaar ka vastavalt kõrgem ning ehk suudetakse aasta samuti hea tujuga lõpetada. Hoian igatahes pöialt.