Kuidas saada börsimiljonäriks ja mida seejärel miljonitega peale hakata

Koolid hakkavad lõppema ja suur suvi on ukse ees. On viimane aeg leida koolinoorele klassi või tudengile kursuse eduka lõpetamise puhuks kingitus ning minu arvates peaks see olema raamat. Täpsemalt investeerimisraamat ja veel täpsemalt Seppo Saario “Nõnda ma investeerin börsiaktsiatesse”, mis julgustab investeerimist ka väikese summaga alustama ja annab juhtnööre esimesteks sammudeks investoriks saamise teel.

“Kui tahad alustada investeerimisega, alusta siit, sest Seppo kogemuste põhjal koostatud 20 näpunäidet aitavad sind saada börsimiljonäriks. Ja see pole nali,” soovitab seda raamatut Mikk Pedaja. Oma esinejakarjääri kõrval investeerimiskarjääri alustanud Pedajal on õigus: see raamat võib aidata noore finantsvabaduseni.

Kuid neilgi investoreil, kel on kõik koolid juba ammu selja taga, tasub suvel mõni hariv või meeltlahutav raamat ette võtta. Näiteks võib uurida, kus ikkagi on klientide jahid ja kuidas käib Wall Streeti pokker. Mõlemast räägin allpool, aga kõigepealt peatun ühel nutikal käsiraamatul.

Igaüks minu veeru lugejaist teab, kes on Warren Buffett, ja loodetavasti teab ta samuti, kes oli Benjamin Graham, Buffetti juhendaja ja eeskuju. Aga ta ei pruugi teada, kes oli Christopher Browne, nii et teda peab veidi tutvustama.

See ei ole see Chris Browne, kes jätkas oma isa Dik Browne’i (1917–1989) väljamõeldud Harald Hirmsa koomiksi joonistamist ja lahkus igavikku mullu veebruaris. Mina räägin Christopher Browne’ist, kes oli samuti kuulsa isa, nimelt Howard Browne’i poeg. Howard Browne oli maaklerifirma Tweede, Browne Company partner ning tema poeg Christopher oli selle firma partner ja tegevjuht kuni 1997. aastani, mil Affiliated Managers ettevõtte 300 miljoni dollariga ära ostis.

Isa ja poeg Browne’id olid Grahami ja Buffetti ning nende mõttekaaslaste maaklerid. Tweede, Browne kontoris veeautomaadi ja riidenagi vahel oli kriibitud plaadiga kirjutuslaud, mille taga istus mitu aastakümmet Walter Schloss, Grahami äripartner ja mõttekaaslane. Schloss sai, muide, 49 aastaga keskmiseks tootluseks aktsiaturul hämmastava 20%. Just Tweede, Browne oli see ettevõte, kes Buffettile Berkshire Hathaway aktsiaid akumuleeris.

Niisiis, kui keegi Buffetti ja Grahami taktikat tunneb ja teab, siis on see Christopher Browne. Õigemini oli, sest ta suri aastal 2009. Aga veel enne jõudis ta oma kogutud investeerimistarkused kirja panna raamatusse pealkirjaga “Väärtusinvestori taskuraamat”.

Need tarkused on nimelt tema enda kogutud, sest suurte väärtusinvesteerimise gurude nimel aktsiaturgudel toimetades õppis ta sedavõrd, et asus ka ise investeerima ja seejärel investeerimisfonde haldama. Tema juhitud fondid said turuindekseist jagu poolteist aastakümmet kuni 2009. aastani. Investor ja Wall Street Journali ajakirjanik Jason Zweig peab teda aegade parimaks väärtusinvestoriks, st isegi paremaks temast märksa kuulsamatest klientidest.

“Väärtusinvestori taskuraamatut” tavatsen lehitseda mõnigi kord, et mõnele mõttele tuge otsida. Investeerimishuviline, kes Grahami kuulsast “Intelligentsest investorist“ võib-olla keerukate mõttekonstruktsioonide tõttu aru ei saa, ei peaks mõtet väärtusinvesteerimisest nurka viskama ja end ebaintelligentseks arvama – ta peaks hoopis kätte võtma Browne’i teose. See on lühike, lihtne ja kergesti mõistetav, kuid sellegipoolest äärmiselt sisukas ja õpetlik.

Üks näpunäide temalt: “Kui te ei mõista ettevõtte kasumiaruannet, pange see ettevõte lihtsalt ei-aitäh-hunnikusse, mitte ärge hakake arvama, et küll te välja nuputate, mida need näitajad tähendavad. Paljud eeldatavalt targad professionaalsed analüütikud ei suutnud välja nuputada, mis peitub Enroni kasumiaruande taga, aga hakkasid sellegipoolest Enroni aktsiat fännama.” Õige jutt: teatavasti läks “USA innovatiivseim ettevõte” Enron suuremahulise raamatupidamisvalskuse tõttu 2001. aastal põhja ja vedas investorid endaga ühes.

Browne’i juurest on hea liikuda meelelahutuslike raamatute juurde. Investeerimine on kahtlemata surmtõsine ja igav tegevus ning mida enam see selline on, seda tõenäolisemalt hea tulemus tuleb. Kuid nalja saab ka finantsvaldkonnas, seda tõestab Michael Lewise kirjutatud “Wall Streeti pokker”.

See on peaaegu et seiklusjutt Dumas’ “Kolme musketäri” stiilis, ainult et õhus vihisevate kuulide ja veiklevate mõõkade asemel lendavad miljonid dollarid. Polüesterülikondades hüpoteeklaenude maaklerid peavad söömaorgiaid, mängivad üksteisele mäkra ja loobivad pahaaimamatuid praktikante telefonidega; riigivõlakirju müüb katkematult ropendav Inimpiraaja; aktsiakauplemise osakonda tööle saatmine on võrdne karjääri hädatapuga; käib katkematu Wall Streeti pokkeri mängimine (selle mängu reegleid ma ei hakka selgitama, lugege raamatust ise, kuid see on vaimsuselt võrdne kaardimänguga “Valetamine”) – see kõik on 1980ndate keskpaiga Salomon Brothers.

Keset suurt möllu püüab ellu jääda ja karjääri teha kirjanik ise, kel oli õnnetus või õnn saada haridus hoopis kunstiajaloo, mitte finantsalal ning kes saabub esimesel päeval tööle maitsetuid dollarimärkidega trakse kandes. Ta “laseb õhku” kliente, “topib” võlakirju ja “teeb auringe” kauplemissaalis. “Wall Streeti pokker” on kohati nagu Eesti oma kultusseriaal “Pank” – selle vahega, et miljoneid on oi kui palju rohkem.

Maaklereist räägib teinegi lustlik investeerimisraamat “Kus on klientide jahid?” Fred Schwedilt, mis on üle saja aasta vana, kuid endiselt aktuaalne. Ise samuti Wall Streetil töötanud Schwed kirjeldab tabavalt ja teravmeelselt investeerimislõkse, kuhu investor sattuda võib. “Kus on klientide jahid?” on raamat, mida peaaegu erandita tsiteerivad kõik investeerimisest kirjutavad menuautorid, kuid pole mõtet piirduda nende üksikute tsitaatidega, vaid tuleb lugeda läbi terve raamat.

Üks stiilinäide Schwedilt: “Järgmisel korral, kui saate äkilise kuuma vihje, vaadake hinda optsiooniturul. Ma ei ütle, et peate tingimata ostuoptsiooni soetama. Aga peate vähemalt natuke aru pidama tõsiasja üle, et on olemas rühm härrasmehi, kes tahaksid teiega kihla vedada, et see aktsia järgmisel 30 päeval kuhugi eriti kõrgele siiski ei tõuse.”

Teinegi lõik, selle kommentaariks, et kas peaks ikka positsioone võimendusega võtma: “Vastus on ei. Aga ma tean ainult ühte võimalust, kuidas seda teile ammendavalt tõestada. Minge proovige järele. Seda järele proovides peate kasutama reaalset raha. “Paberil panustamine” ei aja asja ära. Nagu teisi tundeküllaseid elukogemusi, nii ei saa ka suurt rahalist kaotust kirjanduslikult edasi anda. Kunst ei ütle kogenematule tütarlapsele, mis tunne on päriselt olla abikaasa ja ema.”

Ja nii kuni raamatu lõpuni, iroonia, satiir ja must huumor vaheldumisi. Soovitan selle raamatu lugemist soojalt, isegi sama soojalt kui “Intelligentse investori” ja teiste tüvitekstidega tutvumist. Mis sest, et pealkirjas tõstatatud küsimusele vastust ei saagi. Küll aga saab teada, et Wall Street algab jõe ja lõpeb surnuaiaga. Kuid see pole veel kõik: keskel asub lasteaed ja sellest raamat põhiliselt räägibki. Head lugemist!