Läbipõlemise ennetamiseks häki sisse oma närvisüsteemi

Vesteldes konsultandi ja endise tippjuhi Kristjan Rotenbergiga jääb selgelt kõlama mõte, et juht peaks õppima jagama oma tähelepanu sise- ja välismaailma vahel. Kuidas peaks aga juht leidma aega oma sisemaailmale, kui juba välismaailmaga mõõtu võtmine käib üle jõu? Üks asjatoimetus ajab alati teist taga - kohtumised, tähtajad, eelarved ja kriisiolukorrad – mitte ükski neist asjadest ei oota valvsalt kuniks suur juht on oma sisemaailma deemonitega võitleb.

Me kipume arvama, et see on kiire elutempo, mis ei lase meid korporatiivmaailma oravarattalt maha. Tegelikult ei tuleks otsida süüdlast väljast- vaid seestpoolt. Me paneme ennast sageli teiseks või kolmandaks, pidades stressi normaalseks eluosaks. Me jookseme maratoni, selle asemel, et teha kiireid ja korralikke sprinte. Rotenbergi sõnul muutub ajataju, kui teadvuse seisundist saab juhtimisobjekt. Kui sa saad aru, kui suur on su ärevuseaste, oskad sa end ka hetkeks ümber lülitada. Kui tunned, et mured ja pinged löövad pea kohal kokku, siis võta hetkeks aeg maha. Vaata aknast välja ja lase mõtetel settida, siis on ajul tunne, et ta saab valida, mida ta teeb ja kuidas reageerib. Kõige produktiivsem viis töötada on intervallidega. Tehke lühikesi ja intensiivseid töösutsakaid - 50 minutit tööd ja 10 minutit puhkust.

Rotenbergi sõnul ongi kõige olulisem leida aega enda asjade jaoks. „Juhil peab olema kalendris planeeritud kohtumine iseendaga. Seda aega ei tohiks mitte mingil juhul teistega jagada. Igast kohumisest ja telefonikõnest tekib ports tegevusi, mis tuleb ära teha. Kui selleks ei võeta spetsiaalselt aega ja juhi kalender on täis ainult kohtumisi, tuleb teha ületunde. Ületunnid viivad aga väsimuseni, mis omakorda viib depressioonini.“ Tihtilugu napsatakse aega ka une arvelt. Kui unevõlg kasvab, muutub mõtlemine raskekujulisemaks ja töö efektiivsus ning otsuste kvaliteet langeb. Nii saab teha ainult tagumikutunde, millest kokkuvõttes pole kasu mitte kellelegi. Kui langeb juhi töövõime, hakkab langema ka tema meeskonna oma, sest läbipõlemise küüsis vaevlev juht, ei suuda oma meeskonda jälgida ja toetada.

Väga paljud juhid avastavad ühel hetkel, et tegevustega, mis algul olid huvitavad ja lõbu pakkuvad, käib kaasas ärevusefoon. Mingi hetk saab ärevusest stress. Stressis inimese süütenöör on lühem, mistõttu ägestub ta kergemini. Emotsionaalne intelligentsus on võime mõista oma emotsioone, neid tähele panna ja teadvustada endale, kuidas mingid maailmatõlgendused panevad meid käituma. Meie mõtted genereerivad meie emotsioone ja käitumismustreid. See, mis maailmas toimub on suuresti neutraalne. Juhi üks suurimaid väljakutseid on tegelikult võime mõista iseennast. „Kui ma ennast väga hästi ei mõista ja juhtida ei oska, siis kui suure tõenäosusega oskan ma juhtida ja aidata teisi?“ sõnab Rotenberg veendunult.

Kasvades hakkame ennast väga tugevalt läbi füüsilise keha identifitseerima. Tegelikult oleme aga keegi meie füüsilise keha sees. Väljakutse on see mina üles leida, et mitte lihtsalt kulgeda automaatpiloodil. Me ainult arvame, et taksoroolis oleme me ise, tegelikult on need aga vaid meie sisseharjunud käitumismustrid. Tervelt 95% ajast laseme me neil ennast kanda. Suurim katsumus on mõista, millal tasub automaatpiloot välja lülitada, et valida teadlikult oma käitumine ja reaktsioonid.

Hingamine näitab meie ärevustaset. Hingamine on aga ka ainuke refleks, mille me saame üle võtta, et häkkida sisse oma automaatsesse närvisüsteemi. Parasümpaatiline närvisüsteem vastutab puhkamise, tervenemise ja seedimise eest. Hingamisega võime oma närvisüsteemi ümber lülitada, otsustades teadlikult seda, kas me oleme puhke- või võitlusfaasis. Kui me oleme võitlusfaasis, siis me mõtleme ilma kirjavahemärkideta. Kui me võtame kriisiolukorras teadlikult pause, et aeglustada oma hingamist, saame hakata mõtlema kirjavahemärkidega, tehes oma emotsioonide vahele pause ja valides teadlikult, kuidas käituda.

Hingamisharjutused aitavad ka füüsiliselt paremat vormi saavutada. Öeldakse, et terves kehas, peitub terve vaim, aga ka vastupidi! Igaüks võiks ja peaks võtma oma päevas teadlikult aega hingamisharjutustele. Kasvõi ainult paar minutit päevas. Tehes uus harjumus enda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks, pole selle juurutamine sugugi nii raske. Kui Rotenberg alustas hingamisharjutustega, tegi ta neid vaid ühe minuti päevas. Tänaseks on see aeg oluliselt pikem ja hingamisharjutustest on saanud tema igapäevaelu osa. Lisaks stressile on ta tänu hingamisharjutustele saanud lahti ka füüsilistest stressinähtudest nagu kõrge vererõhk, ülekaalulisus, kõrvetised, unetus ja juuste väljalangemine. „Rohud on tagajärgede ravimine, harjutustega ravime põhjuseid,“ on Rotenberg veendunud.