Sisserände piirarv tuleb kaotada

Äripäeva arvates on 90ndate alguses kehtestatud sisserände kvoot iganenud ja tuleb kaotada, sest see on muutunud Eesti majanduse ja arengu piduriks. Ka Äripäeva küsitlusele vastanud juhid ja arvamusliidrid leidsid, et tööjõu sissetoomist tuleb liberaliseerida, sest tööjõupõud ei kao praegu kuhugi.

Samal ajal astub siseministeerium Mart Helme (EKRE)j juhtimisel samme vastupidises suunas. Sisserände kvoot on aastaid olnud üks ja sama – naeruväärne number 1314, ning järgmisest aastast saavad pooled neist elamisloa vaid siis, kui Helme lubab – kehtestatakse „kaaluka avaliku huvi“ klausel. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt määrab avaliku huvi mõne ministri isiklik toetuskiri ja siseministeeriumi kooskõlastus.

See on sama jabur, kui legendaarse Monty Pythoni sketš, kus kehtestatakse seadus, et riiki tohivad tulla vaid ilusa välimusega immigrandid. Selline lähenemine tekitab erapooliku kohtlemise võimaluse ja isegi korruptsiooniohu.

Lisaks on piirarv plaanis jagada kahe poolaasta vahel, mis samuti ei muuda midagi paremaks. Tööandjate keskliidu tegevjuhi Arto Aasa hinnangul ei aita plaanitavad välismaalaste seaduse muudatused leevendada Eesti majanduse arengut takistavat tööjõupuudust, vaid koguni võimendavad olemasolevaid probleeme.

Kaks suurt ettevõtjate esindusorganisatsiooni, tööandjad ja kaubandus-tööstuskoda, kelle häält valitsus ei tohi lihtlabaselt ignoreerida, on teinud olukorra parandamiseks omapoolsed ettepanekud. Väärt on näiteks mõte vabastada kvoodi alt usaldusväärse Eesti tööandja juures töötavad välismaalased. Äripäev toetab seda ideed – selgugu analüüsi ja debati järel, kuidas seda defineerida. Ettepanekule annab jumet fakt, et sarnane süsteem toimib Leedus, kus puuduvad elamisloa kvoodid ja kus tööandjate eristamine aitab kaasa bürokraatia vähendamisele ja elamislubade vormistamise kiirendamisele.

Sisserännu piiramist väikese kvoodiga on nõukogude ajast pärit taaga tõttu põhjendatud sellega, et muidu tulevad siia migrantide hordid, kes ära ei lähe. See on seljaajus elav hirm, mida populistlikud poliitikud omakasus võimendavad. Mängureeglid tuleb lihtsalt selgelt paika panna. Elamisload on ju tähtajalised ja kui tähtaeg läbi, tuleb võõrtöölisel kas selle pikendamist taotleda või ära minna. Praegune kvoot on aga selline, et kõikvõimalikud erandid on piirarvu mõtte kaotanud.

Tööjõupuudust leevendaks see, kui EKRE ministrid hakkaks kiiremas korras täitma oma lubadust nn Kalevipojad Eestisse tagasi tuua. Selleks peaks aga Eesti keskmine palk (1419 eurot) tõusma Soome omale (3534 eurot) lähemale, mis pole lähiajal realistlik. Tallinki juht Paavo Nõgene on öelnud, et kõiki Kalevipoegi polegi mõistlik koju tuua, sest paljudel erialadel pole Eestis pakkuda võrdväärset tööd ning tihti ka arenguvõimalust.

Olukorras, kus naaberriigid üritavad oma positsiooni konkurentsivõitluses kvalifitseeritud tööjõu pärast parandada, on Eestis vaja sõlmida poliitiline kokkulepe, kuid paraku puudub koalitsioonis selle vajaliku sammu astumiseks vähimgi valmidus. Kuid ka kõige rumalam poliitik peaks aru saama, et varem või hiljem maksab kraanide kinnikeeramine valusalt kätte, sest valimislubaduste täideviimiseks on vaja maksutulude kiiremat kasvu. Ka võõrtööjõu maksutulu laekuks ju Eestisse, rääkimata sellest, et see edendaks majandust üldiselt. Ärgu poliitikud unustagu, et Eesti Panga hinnangul oli välistööjõu panus Eesti mullusesse majanduskasvu priske kolmandik, ja seda renditööjõuga arvestamata.