Arvamus: Eesti alahindab tuulejõudu

Omamoodi kiiduväärt on fakt, et analüüs tellitakse just Taanist - riigist, kus selle sama ekspertfirma analüüsi kohaselt planeeritakse aastaks 2030 tuulikuid püstitada kokku mahus 15 500 MW (Taani, Ea Energy Analyses A/S - "Energy Perspectives of the Baltic Sea Region" 2009), seega neli korda rohkem, kui Eestis on tehtud tuuleparkide liitumistaotlusi. Samas on tähelepanuväärne, et Taani on oma pindalalt isegi 5% väiksem Eestist, seega ei saa ka meil tuuleenergiale takistuseks olla meie territooriumi piiratus.

Üsna kummaline on lugeda meie avatud majandusega riigis artikleid pealkirjadega "...liiga palju tuuleenergiat toob kahju..."

Kas saab seada piire ühele perspektiivsele majandusharule - tuuruleleenergeetikale, kus tuuleparkide rajamise ja taastuva elektri tootmise ning ekspordi kõrval on sellel suur potensiaal ka meie raskemasinatööstuse märkimisväärseks kasvuks, uute töökohtade loomiseks tuulikute ja nende detailide tootmiseks ning ekspordiks? Samas toob see Eestisse märkimisväärseid investeeringuid.

Esmalt väidetakse,et arengut piirab Eesti väike elektritarbimine, suvel minimaalselt 400 MW ja talvel maksimaalselt 1500 MW. Seejuures jäetakse täielikult tähelepanuta elektri eksport.

Eesti elektritarbimist ei saa kindlasti pidada tuuleparkide maksimumvõimsuse numbri määrajaks, sest arvestades tuuleenergeetika omapära, suudavad tuulikud täisvõimsusel töötada keskmiselt vaid 2-3 päeva kuus. Suurim osa ajast töötavad need 25-30% võimsusega.

Vajadusel on tuulikute hetkelise maksimumvõimsuse piiramise võimalus arvutivõrkude kaudu (SCADA) Eleringi dispetšerite käsutuses. Seda nn power management'i kasutatakse laialdaselt Saksamaal ja teistes arenenud tuuleenergeetika riikides.

Teatavasti on Eesti elektrijaamade kogu tootmisvõimsus pisut üle 2300 MW, mis on samuti oluliselt suurem maksimumtarbimisest, kuid ka selle tootmisvõimsusi reguleeritakse pidevalt sõltuvalt tarbimisest ning ekspordituru nõudlusest. Veel enam – kui tuulikute tootmisvõimsuse ülemist piiri saab reguleerida reaalajas, siis soojuselektrijaamade võimsuse muutmine on aeganõudev ja kulukas. Seega ei saa piirata tuuleparkide võimsust pelgalt Eesti elektritarbimisega.

Marek Strandberg avaldas reedel Kuku raadio saates "Päevapilk" muret Eestis tuuleenergeetika arengu piiramise pärast ning rõhutas, et tuuleenergeetika arengus ei saa pelgalt lähtuda Eesti tarbimisvajadusest, vaid sellest kui ühest perspektiivsemast ekspordiartiklist, mille järele on lähiajal oodata suurt nõudlust.

On märkimisväärne, et 2008. aastal ainuüksi eksporditi Eestist elektrit 4400 GWh, see on maht, mida toodaks kogu aasta jooksul 2000 MW suurune tuuleparkide kogum ehk pool Eestis planeeritud tuuleparkide koguvõimsusest.

2010. aasta alguseks suleti ELi nõudmisel Leedus Baltimaade ainuke Ignalina tuumaelektrijaam, mis tootis kuni 40% kogu Baltimaade elektrist, seetõttu on nüüdsest alates elektriekspordi nõudlus veelgi suurem juba ainuüksi Baltimaades.

On selge, et elektri eksport kasvab lähiaastatel jõudsalt. Küsimus on hoopis, kas eksporditav elekter tuleb Eestit üha enam saastavast põlevkivist või saastevabast tuuleenergiast.

Teiseks kardetakse, et tuuleenergia koos teiste taastuva energia tootjatega tõstavad lõpptarbijale elektri hinda oluliselt. Ei saa küll väita, et tuul oleks kallis tooraine, kuid tuuleparkide püstitamiseks vajalikud investeeringud vajavad tõepoolest teatud aja jooksul - Eestis 12 aastat tootmise alustamisest - taastuva energia toetamist. Seda toetust maksavad ELis kõik riigid, sest kõik on võtnud taastuva energia osakaalu saavutamiseks teatud kohustused.

Samas on ELis juba pikemat aega arutusel alternatiivne toetuste maksmise süsteem, kus toetust maksab see riik (või selle riigi tarbija), kelle arvestusse konkreetne taastuva energia tootmine läheb, sõltumata, millises riigis see elekter tegelikult toodeti. Näiteks on Itaalias juba rakendatud taastuva enegia impordi võimalust, et täita oma kohustused ELi ees. See aga ei nõua taastuva elektri transporti selle riigi süsteemi, vaid üksnes toetuse tasumist selle riigi poolt. Need toetuste ülekandmised vajavad riikidevahelisi kahepoolseid kokkuleppeid. Seega ei sea piire Eestis ka taastuva energia toetuse maht.

Kolmandaks peetakse takistuseks liinide tehnilist läbilaskevõime piiratust ja reservvõimsuste vähesust Eesti süsteemis. Olulisim kriteerium on Eesti süsteemi ülekandeliinide koguvõimsus teiste riikidega, mis on tehniliselt piisavalt suur juba praegu - Venemaaga (2000 MW), Lätiga (1200 MW) ja Soomega Estlink 1 (350 MW) - kokku üle 3500 MW. Lähiaastatel lisandub sellele Estlink 2 võimsusega 750 MW.

Naaberriikidega ülekandeliinide maht tagab ka reserveerivate võimsuste impordi võimaluse, mis on arukas alternatiiv riigisisese reserveeriva võimsuse väljaehitamisele. Mida avatum on Eesti energiapoliitika, seda enam toob see Euroopa fondide raha meie regiooni uute ülekandeliinide rajamiseks (Rootsi, Läti-Leedu-Poolaga). Seega ei piira ka ülekandeliinid tuuleenergias soovitud tootmismahtusid.

Neljandaks väidetakse, et tuul on prognoosimatu ja ebaühtlane. Kaasaja elektrituru tingimustes, kus Eesti süsteemi elektribilansis on võimalik tootmisprognoose teha minimaalselt 1 tund ette ja kus ilmaennustused on lähiaja prognoosides muutunud ülitäpseiks, on tuuleenergia vägagi etteprognoositav. Kui Eesti ülekandevõrgud naabritega võimaldavad kanda üle suuri võimsusi mõlemas suunas, saab Eestist taastuvat elektrit tootev riik, Euroopa elektrisüsteemi integreeritud osa - see tagab aga meie elektribilansi tasakaalu igal ajahetkel.

Energeetika arengusuunad on Eesti majanduses määrava tähtsusega. Põlevkivielekter ei ole konkurentsivõimeline alates 2013, kui CO2 õhkupaiskamise eest tuleb täiel määral tasuda.

Tuumaenergia rajamisele on meie ühiskond arusaadavatel põhjustel suuresti vastu.

Taastuva energia osakaal võiks kasvada Eestis hüppeliselt just tänu tuuleenergeetikale. See, et meie süsteemis on tuuleparkide ühendamiseks esitatud pea 4000 MW ulatuses taotlusi, ei näita selle keeruka alaga tegelevate ärimeeste reaalsustaju puudumist, vaid pigem investeeringute ja väliskapitali sissevoolu suurt potentsiaali.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tuuleenergia areng Eestis ei ole mitte ainuüksi roheliste mõttelaad ja pürgimus, see peaks olema kõigi majanduslikult mõtlevate poliitikute äratundmine, et just see on maailma majanduse üks prioriteetsetest suundadest. On ülimalt oluline, et Eesti ei alahindaks oma tuulepotensiaali ning võtaks eeskuju näiteks Taanist, kus planeeritakse aastaks 2015 kogu tarbitava elektri mahust 61% toota tuuleenergia abil ja aastaks 2030 juba 84% (Energy Perspectives of the Baltic Sea Region, Ea Energy Analyses A/S, Taani, 2009). Õnneks on just nende andmete autoritelt Taanist see Eesti tuulenergeetika analüüs tellitudki - loodame, et avatult ja mitte põhimõttel "kes maksab, see tellib muusika!".

Igatahes Eesti Tuuleenergia Liit soovib selles protsessis kindlasti osaleda.