Nord Stream ja East Dream

 Kui heita pilk muinasaja ja praeguste magistraalteede kaardile, ei saa olla kahtlust ses, et aastatuhandete jooksul on ülekaalukas osa neist tekkinud selleks, et siduda omavahel majanduslikult kõrgemalt arenenud Lääne-Euroopat ja ressursirikast Venemaad, mitte selleks, et nii idast kui ka läänest oleks võimalik Eestisse pääseda.

Sama hästi kui ajaloolased tunnevad vanu kaubateid, teavad nad ka seda, et nende teede olemasolu on hiljemalt Rooma impeeriumi päevist Eesti arengule tugevalt kaasa aidanud. Võib isegi öelda - toonud Eesti Euroopa kaardile. Ning kui vähesed ja suhteliselt lühiajalised pausid kõrvale jätta on see äri toimunud täiesti sõltumatult sellest, kes siin valitsenud on.

Paistab, et Tiit Vähil on ülearugi õigust, kui ta väidab, et Eesti üks olulisem majanduslik ressurss oli ja on meie geograafiline asukoht Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Kuni bolševistliku riigipöördeni Venemaal oli see nii päris kindlasti. Kuid päris kindlasti on õigus ka neil, kes ütlevad, et see äri on riskantne. Paraku leiame riskantseid ärisid kõikjalt: kinnisvaraärist oma kodus, investeeringuist Kaukaasiasse, finants- ja tehnoloogiafirmade aktsiatesse jne.

Ordu ajal oli Eestis kolm olulist sadamalinna, mis kauplesid Lääne-Euroopaga. Hansalinnadest Tallinn ja Pärnu ning Narva turusolkijana Hansa Liidu suhtes. Neist kaugelt kõige paremini läks Novgorodi transiiti teenindaval Tallinnal, siis Venemaa kaupu Hansa kaupmeestelt ära lõikaval Narval. Seevastu jäi transiidi teenindamisest samm-sammult kõrvale tõrjutud Hansalinn Pärnu selleks, mis ta oli - väikese tagamaaga väikeseks sadamalinnaks, mis ei suutnud vaatamata oma linnaõigusele ordu eeskoste alt täielikult vabaneda.

Ühes mõttes oli pärnakate elu riskivabam - Hansa Novgorodi kaubakontori sulgemine Pärnut otseselt ei mõjutanud, Tallinna küll.

Nii, nagu praeguses maailmas, jäi ka siis peale geograafiline reaalsus ja pragmatism. Kuigi Moskva tegi Hansa kaubakontoriga Novgorodis 15. sajandi lõpus üks null, ei muutnud see geograafiat karvavõrdki - peagi hakkasid Tallinna läbivad kaubavood taastuma, tegijateks hollandlased ja ka venelased ise. Riskide hindamisel on tähtis teada, et mõni aeg hiljem tehti ka Inglismaal Hansa kaubakontoriga üks null, mistõttu Venemaa erilisest riskantsusest siis küll rääkida ei saanud.

Meile on kasuks, kui tunnistame, et kaubavood Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel saavad kokku kuivada vaid erandjuhul ja lühiajaliselt, sest nad pole niivõrd konkurendid, kuivõrd partnerid, kes vajavad teineteist. Nii oli see kaks tuhat aastat tagasi ja on praegu. Meie emotsioonid loevad siin väga vähe.

Eesti suhtumine Nord Streami ehitamisse ei olnud meie viga Venemaaga asjaajamise suhtes, vaid hoopis meie vale käitumine Lääne-Euroopa liitlaste suhtes. Neil ju oli ja on vaja gaasi ning muudki. Me peame ükskord aru saama, et kui Euroopa ei oleks vajanud Venemaa gaasi, poleks selline projekt kunagi sündinud ega heakskiitu saanud. Projekti läbiminek oli ju ette kindel.

Meie "ei" Nord Streamile ei teinud kahju niivõrd Venemaale, kuivõrd Lääne-Euroopa tarbijale, sest optimaalselt trassilt kõrvale tõrjutud ja seetõttu kallimaks läinud gaasitoru hinna maksavad kinni inimesed ja ettevõtjad Lääne-Euroopast, mõne sendi ka meie - suurem osa kaubast, mida tarbime, tuleb Lääne-Euroopast ja on mõjutatud energia hinnast seal.

Nord Streamile "ei" öeldes tegime kahju loomulikult Sillamäe sadamale, ilmselt ka Paldiski sadamale - mõlemad oleks saanud pretendeerida osalemisele ses, Eesti SKTga võrreldava suurusega projektis. Kahju tegime ka inimestele, kes Sillamäe sadama edu korral saanuks raskeima tööpuuduse ajal mõneks aastaks tasuva töö.

See pole kahjuks kõik. Paraku oli ka Jüri Mõisal, kuigi tal vist polnud otsest huvi projekti vastu, põhjust protestihäält tõsta. Praktilise äriinimesena tajub ta väga hästi, et tema osalemine rahvusvahelistes suurprojektides, kus üks osapool Venemaa, on nüüd raskendatud. Ja seda mitte üksi Venemaa, vaid teistegi ettevaatlikkuse tõttu, kuna meilt ei eeldata heatahtlikku ja pragmaatilist suhtumist.

Ei kardeta niivõrd, et Eesti mõnd projekti jälle takistada püüaks, kuid arvatakse, et ei ole sugugi välistatud, et midagi sarnast pronkssõduri või piirilepingu looga võib projekti mõra lüüa ja parem vältida liigseid riske - neid on Venemaal niigi piisavalt.

Ent kui olulised Venemaaga seotud projektid Eestile üldse on? Lihtsaim vastus: ellujäämiseks pole need määravad, kuid soovitava, hea majanduskasvu saavutamiseks olulised. Mitte ainult meile, vaid tervele Euroopa Liidule, sest majanduslikult üliküpses Euroopas pole sellist kasvuruumi, kui on Venemaa ääretutes avarustes.

Kui naasta ajaloolise paralleeli juurde, siis nii Tallinn kui ka Pärnu on üle elanud kõik ajaloos ette tulnud majanduslikud vapustused. Ainult iseenda tagamaale toetunud Pärnu on läbi aegade jäänud kümme korda väiksemaks kui Tallinn, mis on saanud kasutada oma asukoha eelist - sadu kordi suuremat majanduslikku tagamaad kui Pärnul.

Meil pole mõtet end petta sellega, et seoses interneti ja globaliseerumisega on tagamaa tähendus muutunud. See meie olukorda paremaks ei muuda, sest sellistel juhtudel on tegu tõeliselt globaalse äri ja konkurentsiga, kus meil on veel vähem eeliseid kui oma regioonis.

Seega ei olnud meie suhtumises Nord Streami majanduslikus mõttes kaalul midagi muud kui meie osalemise võimalus rahvusvahelistest suurprojektidest. Kas soovida osaleda või mitte, on alati meie valik. Kui me seda ei taha, siis, nagu näitas Nord Streami juhtum, keegi meid selleks sundima ei hakka. Huvilistest ei ole niigi puudus. Aga kui me end suurtest rahvusvahelistest projektidest kõrvale jätame, jääb meie osaks paratamatult tagasihoidlik allhange enamarenenud naabermaadele, sest lootus rohke lisandväärtusega uute sektorite kiirele esilekerkimisele jääb meie praegust võimekust arvestades esialgu unistuseks.