Euroanalüüs: Kas või nui neljaks... Peab!

Esimesena uustulnukatest eurole üle minna kavatses Leedu, kuid 2004. aastal Euroopa Komisjon ütles talle ära, kuna riik ei täitnud inflatsiooninõuet. Maastrichti inflatsioonikriteeriume ei täitnud ka Poola, Ungari ja Tšehhi.  Seetõttu järgmne, kes uutest EL riikidest euroalaga liitus, oli Sloveenia 2007. aastal. Kohe pärast eurole üleminekut inflatsioon riigis drastiliselt kasvas ja ületas kolm korda Euroopa Liidu keskmist näitajat. Kuna palgad ka mõnevõrra kasvasid, siis sotsiaaslet katastroofi ei juhtunud.

1. jaanuarist 2008 euroalaga liitus Malta. Viimasel ajal, nimelt 2007. aasta märtsist kuni 2008. aasta aprillini, olid Maltal parimad hinnastabiilsuse ja inflatsiooni (alla 1,5 %) tulemused euroliidus. Malta juhtivad väljaanded The Malta business weekly ja The Malta Indepedent rõhutasid korduvalt, et lähiaastatel ootab Malta mitmekordset välisinvesteeringute kasvu, aga võimul olevad poliitikud

Esimesed tõsised probleemid algasid Islandil ja Kreekas. Et kustutada oma hiiglaslik, poolesaja miljardi euroni küündiv riigivõlg, pöördus Kreega abipalvega teiste euroliidu riikide poole. Sakslased raha ei andnud, kuid soovitasid müüa riigikassa täitmiseks oma asustamata saared koos Akropiliga.  „Pankrotti läinud isik peab tegema kõik, et teenida raha ja maksta oma võlausaldajatele,“ tsiteerib ajaleht Bild võimul oleva Kristlike demokraatide partei esindajat Josef Schlarmanni. „Kreekal on hooneid, ettevõtteid ja asustamata saari, mida saab kasutada võla kustutamiseks.“ Saarte ja antiikkunsti väärtuste müügist rääkis ka Saksamaa Vabasse Demokraatlikku Parteisse kuuluv finantspoliitika ekspert Frank Schaffler. Nagu kirjutab Briti leht The Guardian, vaatamata Kreeka majanduse katastroofilisele seisundile, ei kavatse Saksamaa teda aidata.

Sakskaste seas läbiviidud sotsiloloogilised küsitlused näitasid, et nad on Kreekale raha eraldamise vastu. Nördinud Kreeka elanikud kuulutasid Saksa kaupadele boikoti… Tõenäolised saavad kreeklased hakkama. Probleemid ebaratsionaalse majandusega olid neid juba antiikajal, kuid oliivid ja viinamari kasvavad vahelduva eduga, aga varemed ja soe meri tagavad stabiilse turistide voolu. Ainult algus peretülile sai pandud…

Peale Kreeka ja Islandi kuristiku servalt leidsid end ka Hispaania ja Portugal. Kõik need näited tõendavad, et euro ei ole mingi imeravim. Kriisi saabudes olid mõned riigid ka ilma eurota headel positsioonidel (nagu Poola ka Rootsi), aga kõige nõrgemaid euroala liikmeid ka euro ei päästnud. Seda märgivad paljud Euroopa poliitikud. Tšehhi president Vaclav Klaus on korduvalt väljendanud oma pahameelt eurovaluuta suhtes. „Üleminek eurole ei toonud oodatud õitsengut – oma rahvusvaluutast loobunud riikide majandusareng märgatavalt aeglustus,“ ütles Klaus oma intervjuus Tšehhi ajakirjale Ekonom. „Eriti teravalt tõi euroala probleemid esile saabunud kriis. Viimase aastakümnena eurot kasutanud riikide majandusarengu tempo langes… Kümne aastaga, mil eksisteerib ühine eurovaluuta, ei õnnestunud saavutada ka seda, et kõikides eurole üle läinud riikides oleks ühtlane inflatsioonitase.“ 

    Üleminekuga uuele valuutale võib unustada finantsiseseisvuse: eurot juhib ja haldab Euroopa Keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteem, kuhu kuuluvad euroala riikide keskpangad. Euroopa Keskpank on sõltumatu keskpank ning talle kuulub ainuõigus määrata euroala monetaarpoliitikat. Euroopa Kespankade Süsteem tegeleb rahatähtede emissiooniga, sularahavahendite jaotamisega euroala riikidesse ja tagab maksesüsteemide toimimise. Seega on ilmne, et võimsaimatel euroala riikidel on võimalus „valuutavendi“ kontrollida. Euroala loomise ametlik versioon oli muidugi poliitiliselt korrektne: eurole üleminekuga kaob euroopa siseste ekspordi- ja imporditehingute kindlustamise vajadus, on lihtsam võrrelda sarnaste teenuste ja kaupade hindu erinevates riikides.

Mõlemad faktorid pidid stimuleerima kaubandust euroala piirides, soodustama selle majanduslikku arengut jne. Antud loogika ei tekita mingeid kahtlusi, kuid jätab mahavaikimise mulje. Ka enne eurot arenes euroopasisene kaubandus üpris jõudsalt, ühise valuuta kehtestamine kauplemise elavdamiseks on aga lihtsa ülesande liiga keeruline lahendus.

Kuid kõik teavad ka mitteametlikku versiooni, mille kohaselt peamine oli mitte kaubanduse areng, vaid võimalus kindlustada tulevased investeerimisalad, kuna tõeliselt suuri investeeringuid võib teostada ainult nendes riikides, kus investor võib loota mitte ainult poliitilisele, vaid ka makromajanduslikule, sh valuuta stabiilsusele. Paljud analüütikud usuvad, et just soov kontrollida kõikide juba olemasolevate euroala, ning mis peamine – tulevaste euroala riikide rahanduspoliitikat, sundis sakslasi ja prantslasi loobuma oma markadest ja frankidest.

Seega eurole üleminek tähendab riigi loobumist sõltumatust monetaarpoliitikast. Kuna iga riigi majandus mõnevõrra erineb EL-i majandusest, intressimäärade tõstmine Euroopa Keskpanka poolt võib toimuda üheaegselt majanduslangusega üksikus riigis. Eriti tõsiselt võib see mõjuda väikestele riikidele. Olukroda komplitseerib terve rida eelarvedistsipliini nõudeid, sh eelarvedefitsiidi piirang, mis tavakodanikele tähendab veel rangemat kokkuhoidu ja kõikide sotsiaalsete kraanide kinnikeeramist. Sellisel juhul on uppuja päästmine eranditult upuja enda, mitte riigi asi. Viimane võib aga tuua oma vähekindlustatud elanikud Maastrichti kriteeriumide altarile. 

  Eesti otsustas teha peaaegu kangelasliku sammu – üleminek eurole täiesti uutes oludes. Kurjad keeled väidavad, et meie kiirustame euroga ainult sellepärast, et kohe-kohe on tulemas parlamendivalimised, aga võimudele ja potentsiaalsetele valijatele ei ole peale euro midagi ette näidata.

On see tõsi või mitte, kuid euroalaga võimaliku liitumiseni on jäänud natuke üle poole aasta ning hetkel on elanikkonna ja ärimeeste peamine ülesanne saada täielik ja usaldusväärne info ülemineku kohta. Kas seda on meil piisavalt? Jah ja ei. Jah, kuna on olemas ilusa kujundusega veebileht EuroVeeb, kust leiab palju andmeid ülemineku kohta: on loetletud kurikuulsad Maastrichti kriteeriumid, riputatud üles Euroopa interaktiivsed kaardid, on viiteid Euroopa statistilistele aruannetele, euroala liikmesriikide kohustuste ja õiguste loetelu ja palju muud. Sealt võib leida isegi linke euroteemalistele artiklitele ja intervjuudele ning palju erinevaid uue valuuta kasutusvõtuga seotud tehnilisi üksikasju: valuutavahetuskursid, elanikkonnale uute rahatähtede tutvustamise kord, tarkvara seadistamisega seotud tehnilised küsimused. Kõik soovijad võivad lugeda rahandusministeeriumi poolt koostatud „Eurole ülemineku kava“.

Kuid selles kavas on juttu peamiselt sellest, KUIDAS kiiresti ja valutult minna uuele valuutale üle. Selgitused MILLEKS on Eestile seda vaja võtavad kõigest ühe lehekülje ja seal on avaldatud seisukohad, mida võib leida isegi Vikipeediast: valuutariskide vähenemine, pikaajaline valuuta stabiilsus, madalad intressimäärad jne. Ainsa näitena selles Kavas, miks ikkagi Eesti peab võtma euro kasutusele, on toodud Venemaa 1998(!) aasta krahh. Ilmselt midagi värskemat ja aktuaalsemat rahandusministeeriumi analüütikutel pakkuda ei olnud. Portaali lehekülg „Millist kasu meile kõigile euro toob“ on üldse kujundatud kahelehelise koomiksina. Kusjuures, ka komiks ei ole eriti värske, kuna Euroopa veebilehtedel on see juba paar aastat üleval olnud.

Kuid tõsine elanikkonna teavitamine eeldab vabalt kättesaadavate põhjalikumate ja sügavamate uuringute, arvestuste ning muude analüütiliste järelduste olemasolu, mis kinnitaksid, et finantsilisest sõltumatusest loobumist ja muid miinuseid ei võeta arvesse, kuna sellistel ja sellistel põhjustel tähendab euro tulek Eesti jaoks märkimisväärset majanduskasvu ja/või pikaajalisi kasumiväljavaateid. Oleks tore lugeda üksikasjalikku uuringut (või vähemalt selle järeldusi), mis veenaks, et tänapäeval euroalal eksisteerivad destruktiivsed poliitilised ja majanduslikud faktorid ei mõju Eestile negatiivselt, aga euro tulekuga ja euroalas olemisega seotud kulutused on tõepoolest põhjendatud. Ärimeestel oleks huvitav lugeda ametlikku ekspordile ja impordile suunatud valdkondade arenguprognoosi pärast eurole üleminekut. Või kõik need andmed on olemas, kuid on salastatud?

Kõige selle taustal näeb eriti imelikult välja regulaarselt tõstatav teema „kas meid ikka võetakse tarkade ja ilusate kampa“. Tekib tunne, et ei Kreeka sündmused ega euro ebastabiilsus, isegi rohkete skeptikute prognoosid eurovaluuta peatse krahhi kohta ei suuda kõigutada valitsuse veendumust, et euro on ülitore asi ja 1. jaanuarist 2011 Eestisse tulevad piimajõed ja pudrumäed. Näiteks, Tšehhi ja Poola ei kiirusta enam euroalasse, otsustades, et aeg näitab, kas seda on ikka vaja…

Tundub, et suurem osa Eesti elanikkonnast on sama meelt ning praegu kuluks ära korralik selgitustöö, mitte aga plaan, kuidas harjutada rahvast rahatähtede uue värviga või uute numbritega hinnalipikutel.

Kokkuvõtte asemel räägiks vana üliõpilaste naljaloo. Tõenäosusteooria eksamil õppejõud küsib  neiult: „Kui suur on tõenäosus, et ma kohtan tänaval dinosaurust?“ Vastus: „50/50. Võib-olla kohtate, võib-olla mitte.“ Tundub, et kui Eesti valitsuselt küsida, kui suur on tõenäosus, et euroalaga liitumine aitab Eesti majandust, vastus tuleb umbes sama: võib-olla aitab, aga võib-olla mitte….

Autor: Anastassia Tido, Katariina Krjutškova