Võlakriisi õiguslik lahendus sai valmis

Euroopa Liidu tippkohtumisel jõuti kokkuleppele eurotsooni räsiva võlakriisi tõrjumiseks sõlmitavate lepingute tekstides. Kriisi kordumise vältimiseks sõlmitav fiskaalleping ning Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping on saanud lõpliku juriidilise kuju.

Esiteks on nn fiskaallepinguga tugevdatud juba 1993. aasta Maastrichti lepinguga kehtestatud põhimõtet, et üle kolmeprotsendilise eelarve puudujäägiga kaasnevad ELi sanktsioonid. Ainult et edaspidi ei ole liikmesriikide suurt enamust vaja mitte nende kehtestamiseks, vaid peatamiseks. Teiseks peavad liikmesriigid seadusandluses sätestama tasakaalustatud eelarve põhimõtte, st puudujääk ei tohi keskmises perspektiivis ületada 0,5% SKTst. Vastasel juhul saab Euroopa Kohtu otsuse järel seda mitte teinud liikmesriiki trahvida 0,1% SKTst. Kolmas olulisim säte puudutab kohustust vähendada riigivõlga, mis on üle 60% SKTst 5% võrra aastas. Kõigi nende sammude taga on selge soov vältida suuremahulist raha juurdetrükkimist, hoida hinnatõus kontrolli all ning euro tugev ja usaldusväärne.

ELi plaani õnnestudes euro kurss tõuseb ning Euroopa ühisraha osatähtsus reservvaluutana ning rahvusvahelistes arvelduste alusühikuna kasvab. On triljoni dollari küsimus, kas plaan õnnestub.

Kriitikute vastuväited võib üldiselt jagada neljaks: 1) riikide säästukurss välistab majanduskasvu; 2) vaja oleks kiiremat hinnatõusu, mis teeks raha odavamaks ning vähendaks nii ka reaalset laenukoormust, ehkki nominaalselt võlgade suurus ei muutu; 3) probleem on rahvuslikus mentaliteedis – lõunaeurooplased ei suuda raha lugeda sama hoolikalt kui põhjaeurooplased; 4) puudub plaan, et käivitada majanduskasv, mis aitab võlgu tasuda.

Kaht esimest väidet pole siin mõtet kommenteerida, sest majandusteadlased on kirjutanud nii poolt kui vastu juba sadu raamatuid. Mis puutub skepsist lõunaeurooplaste suhtes, siis kui mitmed Hispaania ja Itaalia firmad suudavad edukalt majandada, miks on see riiklikul tasemel välistatud?

Tõsiasi, et nii ELi kui ka liikmesriikide tasemel on juba konkreetsed plaanid majanduskasvu saavutamiseks ning vajalike reformide läbiviimiseks, jääb aga võlaprobleemile keskenduses lihtsalt tähelepanuta. Pean eelkõige silmas innovatsiooni ja tööhõive suurendamise tähtsust toonitavat ELi 2020 strateegiat, mille raames kõigil liikmesriikidel on üksikasjalikud rahvuslikud reformiplaanid. Eestiski tasuks senisest palju tähelepanelikumalt jälgida, mida meie valitsus selle raames komisjoniga igal aastal kokku lepib.