Pangad elavad säästjate arvelt

Ma esitan kaks küsimust. Esiteks, mis te arvate, mida pangad selle rahaga teevad, vähemalt suures osas? Pangad ostavad selle 1% raha eest näiteks Itaalia või Hispaania võlakirju, mille tootlus on 5-7%, ja siis jällegi annavad lahkelt need samad võlakirjad panti, kui vaja ning saavad jälle 1% raha juurde.

Teiseks, mis te arvate, kuidas pangad suhtuvad järjest enam näiteks keskmisest säästlikumasse klienti, kes soovib oma säästudele vähemalt inflatsioonilähedast pangadeposiitintressi? Sisuliselt saadavad nad sellise isiku seenele, ja miks nad ei peaks seda tegema. Palju mugavam on pangal 1% laenu EKPlt võtta.

Hetkel muidugi on loodud viitsütikuga pomm, sest umbes 3 aasta pärast kukub kommertspankadele tagasimakse kuupäev. Siis on Euroopa riigipead sunnitud müüma võlakirju, et kohustusi EKP ees täita, kuigi selle peale pistavad tagatubades kõik karjuma, et ei nii ei tohi, meil lähevad eelarved segi, kuna riikide laenamise hind kasvab.

Tulemusena on meil täiuslik parasiitide ühisettevõte, meie täiesti aru kaotanud populistlikud poliitikud (enamus Euroopast) ja paksuks söönud pangahiiud. Sisuliselt kingib ju hetkel maksumaksja selle intressivahe, millega EKP laenab pankadele ja pangad investeerivad riigivõlakirjadesse, pankadele. Ja hetk, kus EKP hakkab korstnasse kirjutama oma aktivaid, on päev, kus maksumaksja raha hakkab de facto sinna jooksma ja jääma. Ja isegi kui eeltoodud versioon ei realiseeru, maksab maksumaksja ja eelkõige säästev inimene juba praegu Euroopa sotsiaaldemokraatliku naiivse unistuse eest jubedat hinda, sest inflatsioon on vahemikus 3-6% aga raha eest kiputakse sulle pangas andma 0-2,5%

Üldse see 1% intressitase kui "uus normaalsus" hakkab tõsiselt välja vihastama. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes oma raha oleks nõus investeerima 1% tootlusega.  Kuid tänu keskpangale on kommertspangad viinud massideni just sellise naeruväärse 1-3% intressitaseme kui mingi normaalse nähtuse.

Muidugi on olemas koolkond, kes tahaks pista kisama, et majanduslanguses peabki sellist monetaarpoliitikat rakendama, et majandust elavdada ja et makro tasemel ei saagi säästa jne. Kuid minu arust on vahe selles, et ajaloos on selliseid (esiteks neid ei ole sellises mahus varem olnud) rahapoliitika lõdvendusi tehtud, kuid siis on seda tehtud sihtotstarbeliselt ja reaalmajandusse süstidena, nagu teeb seda ka täna Inglismaa keskpank, kes avas ettevõtetele tegevuse toetamiseks 80 miljardi ulatuses uksed.

Euroopa manner aga sisuliselt rahastab valitsuste "tarbimislaenude püramiidi". Nimelt mina näen seda nii, kui riik finantseerib laenuga enda sotsiaalkulutusi, nagu pensionid, töötu abirahad jms. See on samasugune käitumine, kui eraisik võtab järgmise tarbimislaenu selleks, et maksta oma toidu eest või eelmise tarbimislaenu osamakset. Sellise tegevuse lõpp on alati ette teada, ainult lõpuhetke on raske ennustada.

Ma küsin niipidi, kui laenu võtmine on riigile kasulik ning toodab majanduskasvu ja heaolu, siis miks peaaegu ükski riik ei laena heal ajal? Selleks, et mõni sild ehitada, sadam parandada jne. Millegipärast rünnatakse laenukraane alati siis, kui kõht tühi. Ja mis puudutab Keynesi teooriat tsüklite efekti vähendamiseks, siis, andke andeks, Euroopa valitsused on lugenud küll ainult iga teist lehekülge sellest teooriast. Kui Eestis oli kinnisvarabuum, toodi mängu eluaseme intressikulude maksuvabastus (tsükli võimendamine) ja siis, kui juba pangad tõmbasid luugid koomale, jooksid poliitikud seda soodustust ära võtma. Samuti suuremas pildis -  kus on need säästud "headest" aegadest, mis tsükleid maandaks?

Meil jätkub veel see lõputu õudus, kus inimeste reaalostujõud väheneb pidevalt, kuni saabub õudne lõpp ja intressid lähevad sinna, kus nad ajalooliselt olema peavad, 5-15% vahele.