Rahvusringhäälingu uus arengukava ei täida ootusi

Pärast tutvumist liikmetele esitatud kavadokumendiga ning konsulteerimist mitme meediaspetsialistiga olin sunnitud arengukava kinnitamise vastu hääletama. 

Raha betooni

Kui siiani pole lõplikku kindlust, mis saab Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ehitusest, siis ringhäälingu arengukava autorite arvestades on üsna selge, et nende kõrvale tekib veel kolmaski ehitis, rahvusringhäälingu uus hoone. Loomulikult on meedia kõrgel tasemel hoidmiseks vajalikud nii nüüdisaegne tehnika kui ka töökeskkond, kuid miks arvatakse, et moodne teletehnika on sama suur ja kohmakas nagu 30 aastat tagasi, ja et töötajate arvu märgatavast vähenemisest hoolimata on ilmtingimata ruumi juurde vaja? Ma ei arva, et uue maja ehitamine on mõistlik ja otstarbekas investeering. Pigem tuleks üle vaadata palgapoliitika – kõigi ringhäälingu töötajate palka kärbiti majanduskriisi ajal 10% võrra lubadusega esimesel võimalusel endine tase taastada. Kahjuks pole seda aga tehtud ja nii võib rahvusringhääling raha valesse kohta paigutades hakata töötajaid kaotama. Kui majandusel läheb paremini ning kasvavad erakanalite reklaamitulud, siis tekib oht, et riigimeedia ei ole palgatasemelt sugugi konkurentsivõimeline.

Arengukava koostamisel oleks pidanud veidi kaugemale ette vaatama ning koostama selle nö kahesuunalisena – variant A, kus tuuakse välja tegevusplaan juhul, kui uus hoone ehitatakse, ning variant B, kus uut hoonet ei ehitata. Ühtlasi peaks pakkuma välja ideid, kuidas uue maja ehitamata jätmise korral vanades ruumides siiski hakkama saada, millised on suurimad probleemid jne.

Olen täiesti kindel, et palju lihtsam on teha plaane, milles võib arvestada suure rahastuse ning igakülgse avalikkuse toetusega. Palju keerulisem on see aga siis, kui raha saamine on ebaselge ning maja ehitus võib hoopiski vastumeelsust põhjustada. Ühtlasi tuleb tähele panna, et uus maja ei pruugi vastumeelsust tekitada mitte vaid töötajate seas, kelle palgatõus taas edasi lükkub, vaid ka auditooriumi seas, kes ei pruugi riigi viimaste ebaõnnestumiste valguses rahastamisotsust mõista ja heaks kiita. Programmilistest tegevustest

Olulise aruteluteemana näen ka plaani avada ERRi järgmine korrespondendipunkt Berliinis. Kahtlemata on Saksamaa Eestile oluline partner, kuid sellise sammu otstarbekus praegu jääb pisut mõistetamatuks. Kui tahetakse kitsal ajal ekstensiivselt laieneda, siis võiks järgmine korrespondendipunkt olla üle lahe, Soomes. Tõsi, hetkel toimub koostöö Tallinna Televisooni ja Helsingi Linnatelevisiooni vahel, kuid see on linnamastaapides meediakanalite koostöö. Kahtlemata tuleks kasuks meediaalane koostöö ka riikide tasandil.

Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni esimees ning endine ERRi korrespondent Moskvas, on osutanud, et peab õigeks korrespondendipunkti rajamist Aasiasse. Miks ka mitte? Tulevikus, kui raha on rohkem, võiks pilgu pöörata maailma üha mõjukamaks muutuvamale piirkonnale.

Sarnaselt korrespondentidele toovad muud maailma meile lähemale ka hankeprogrammid. Üsna loogiline oleks eelistada lähinaabreid. Arengukavas on mainitud küll Venemaad, kuid mitte ülejäänud Balti mere äärseid riike. Kindlasti tasub mõelda nii Põhjamaade kui ka Läti, Leedu ja Poola katmisele.

Hetkeolukord ja tasakaalustatus

Tunnen muret ka selle pärast, et ERRi uus arengukava keskendub küllaltki palju „unistamisele“ ja kõikvõimalikele plaanidele. Samas on unustatud see, kuidas juba olemasolevaid ja pikaajalisi probleeme lahendada.

Väga murelikuks teeb ETV vaatajate osakaalu märgatav langus. Eriti hull oli lugu möödunud suvel, mil vaatajanumbrid langesid nii madalale (juunis 10,6%, juulis 11,5% ja augustis 12,2%), et teisedki meediakanalid hakkasid probleemist kirjutama ja võimalike põhjuste ning lahenduste üle arutlema. Nii nõrk tulemus riigiringhäälingu poolt mõjutab meedia tarbimist laiemalt, andes võimaluse suureneda vene telekanalite mõjul. Kahju saab kogu senine lõimumispoliitika – kui vene emakeelega inimesed hakkavad üha rohkem jälgima vaid Venemaa kanaleid, siis väheneb side Eestiga. Ringhäälinguseadus paneb avalik-õiguslikule ringhäälingu kohustuse edendada eesti rahvuskultuuri ning tugevdada Eesti riiklust – kui aga vaatajate arv üha väheneb, siis jäävad need ülesanded poolikult täidetuks.

ERRi uus arengukava osutab sellele, et tele- ja raadioprogrammid eristuvad selgelt eratelevisiooni ja kommertsraadio programmidest. See väide ei vasta aga tõele. Meedius OÜ viis kolme kuu vältel – 2010. aasta oktoobris ja detsembris ning 2011. aasta jaanuaris – läbi meedia tasakaalustatuse uuringu, milles võrreldi Tallinna ja Tartu linnavalitsuse ning vabariigi valitsuse kajastusi meedias. Uuringust tuli korrelatsioonimaatrikseid kasutades muu hulgas välja, et ETV sisu ei erine millegi poolest teiste väljaannete sisust. Eri kanalite väljundite kattuvus oli hämmastavalt suur. Seetõttu ei pea paika ka arengukava väited, nt „ETV1 esitab kõrgendatud nõuded ajakirjanduslike saadete sisule“. Need „kõrgendatud nõuded“ ei väljendu praegu kuidagi vaatamisaja osakaalus ega ka sisu võrdluses teiste väljaannete sisuga.

Uuest arengukavast on võimalik leida korduvaid väiteid sellest, et ERR on sotsiaal-kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis. Samas on paraku jäetud selgitamata, mida sõnade ”sotsiaalne” ja ”kultuuriline” all täpselt silmas peetakse. Samuti on raske tõsiselt võtta väidet, et ERR kuulub Eesti mõjukamate meediaorganisatsioonide hulka. Juba mainitud Meedius OÜ uuring vaatles eri meediakanalite ”hääleosa” Eesti meediapildis ehk seda, kui suure osani võimalikust koguauditooriumist jõuavad vastava ajakirjandusväljaande sõnumid. Selgus, et Tallinna linnavalitsusega seotud meediasõnumite reaalne auditoorium oli 2011. aasta jaanuaris ligikaudu 160 000 inimest. Poole sellest auditooriumist hõlmasid võrguväljaanded, eeskätt Delfi ja Postimees Online, neile järgnesid paberväljaanded. Telekanalitele jäi vaid marginaalne osa – ETVle kuulus 4%. ERRi uudisteportaal veebis sai vaid 0,3% suuruse hääleosa.

Kuidas edasi?

ERRi tegevuse vähegi mõõdetavad tulemused on üsna murettekitavad ja see paneb uue muinasjutulise arengukava sisukuse suure küsimärgi alla. Leian, et ringhäälingu nõukogu peaks pikaajaliste eesmärkide arutamise asemel keskenduma hetkeolukorrale. Kaasata tuleks meediaõppejõude ning kogenud spetsialiste, jõudmaks olukorrani, kus ERR on tõepoolest sotsiaalselt ja kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis.

Küsimus polegi niivõrd raha lisamises või uute hoonete ehitamises, vaid pigem just ühises strateegilises mõttetöös, täitmaks ringhäälinguseaduses seatud eesmärke. Loomulikult tuleb mõista, et äärmiselt keeruline on leida õige tee tasakaalustatud meedia ning populaarsemaks muutumise vahel. Organisatsioon tuleb juhtida suunda, kus panustatakse senisest enam töötajate hindamisele ning kvaliteetse, huvipakkuva programmi tootmisele. Tasakaalu-uuringud, rahulolu-uuringud, konsultatsioonid spetsialistidega, avalik debatt – seda kõike on vaja, et ERR oleks Eesti meediasüsteemi põhiline standardite seadja. Praegusel kujul seda rolli kahjuks kanda ei suudeta.