Kas ei võiks meie kodakondsuspoliitika – lisaks sellele, et ta on kooskõlas rahvusvaheliste normidega – olla paremas vastavuses ühiskonna tegelike vajaduste ja väljakutsetega, küsib sotsioloog Juhan Kivirähk.
Kas või sel viisil, nagu on pannud ette õiguskantsler Indrek Teder, et anda Eesti kodakondsus ka mittekodanike Eestis sündinud lastele. Või pisut enamgi: lihtsustades ka eakate inimeste võimalust Eesti kodakondsust saada. Kui lapsed ja noored saavad haridussüsteemi toel eesti keele selgeks niikuinii, siis vanemaealiste inimeste puhul tuleks väärtustada juba ainuüksi soovi Eesti kodakondsust saada, nõudmata selleks tingimata riigikeele eksami sooritamist. Sest selles soovis väljendub ju selge kavatsus identifitseerida end eelkõige Eesti riigiga.
Täna ei anna seitsme protsendi elanikkonna Eesti kodakondsusest eemalhoidmine meile midagi peale negatiivse rahvusvahelise tähelepanu. Eesti võiks ja peaks tegema kodakondsuspoliitikas järeleandmisi nii, et see mõjuks riigipoolse suuremeelsusena, mitte ei paistaks välja häda sunnil (või välise surve all) tehtud lahendusena.
Pikemalt loe tänasest Äripäevast.
Seotud lood
“Peaksime igapäevaselt kasutatavaid asju paremini hoidma,” räägib saates “Juhtides tulevikku” tehnikaringlust korraldava Green Dice asutaja ja juht Argo Alaniit. “Elektroonikaseadmete tootmine on selline, mida ei lubataks enam Euroopas teha – keskkonnanõuded on meeletud ja me ei taluks näiteks elementide kaevandamist, see on ränk töö.“