Selleks, et pensionikogumisel oleks mõtet, peavad säästud reaalselt kasvama ning soovitavalt majandusruumis, kus raha kogutakse ja pensionile kavatsetakse jääda. „Muidu võime olla uhked, et varade tootlus ületab näiteks ELi või USA inflatsiooni, samas kui võrreldes kohaliku elukalliduse kasvuga jääme kaotajaks,” kirjutab homses Äripäevas BaltCapi juhtivpartner Peeter Saks.
„Nii ongi läinud – OECD statistika näitab, et pensionifondide 2008.–2010. aasta keskmise tootluse järgi on Eesti viimasel kohal -3,7% nominaalse ja -7,7% reaal- ehk inflatsioonijärgse tootlusega. Sama aja OECD keskmine oli 2% ja -1,1%,” jätkab ta. „Eesti pensionifondid on kaotanud oluliselt rohkem raha Euroopa riikide võlakirjades kui Eesti nn rämpsvõlakirjades.”
Eesti pensionifondide nõrkuseks peabki Saks selgete eesmärkide sõnastamata jätmist ning väga suurt passiivsust, mis tähendab, et aktiivsete otseinvesteeringute asemel domineerib valdavalt passiivne investeerimine erinevate välismaiste fondide ja haldurite vahendusel.
„Kui valdav osa rahast jaotatakse üle maailma laiali, miks peaks üldse kohalikke fondivalitsejaid kasutama? Sellisel juhul oleks mõistlik anda osakuomanikele võimalus sõlmida lepingud otse näiteks Soome, Rootsi, Suurbritannia, Saksamaa või USA fondivalitsejatega,” kirjutab Saks.
Mida oleks Eesti II pensionisamba juures muuta, loe kolmapäevasest Äripäevast.
Seotud lood
Pensionifondide esmane eesmärk on kindlustada inimeste sissetulek vanaduspõlves, mistõttu on investeerimisotsuste tegemisel vajalik arvestada paljusid teisi tegureid kui pelgalt investeeritavate ettevõtete päritolu, kirjutab Nordea pensionifondide fondijuht Olli Enqvist.
Maksude koosseis muutub veel ja maksumäärad lähevad kõrgemaks – selle peale võib mürki võtta, arvab raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juht Enno Lepvalts.