Allar Jõks: sulide osalemine poliitikas muudab riigi hapraks

Äripäev taasavaldab artikli täies mahus.

Ühe suurettevõtte juht väitis mulle, et viimaste "hinnakirjade" järgi maksab seadusmuudatus ilma läbisurumise garantiita alates 0,5 miljonist kroonist ehk uues vääringus siis 32 000 eurost. Lahendused, kuhu ja kuidas raha kanda, olevat olemas.

See ärimees ei olnud tõenäoliselt mures selle pärast, kas seadusemüüjad on kampaaniaga "Euro hindu ei tõsta" ühinenud või mitte. Pigem keeldus ta uskumast, et Eestis pole ühelgi õiguskaitseorganil enam pädevust sellise väite tõepära kontrollida. Ja seda põhjusel, et tegu, mis pole karistatav, ei ole ka uuritav.

Ainukeseks erakonna varjatud rahastamise menetlejaks on alates 1. aprillist Eestis meedia. Kui isik meedia süüdistusega ei nõustu, siis ainuke võimalus tõe väljaselgitamiseks on pöörduda kohtusse oma au ja väärikuse kaitseks. Siin tuleb muidugi arvestada, et kohtus saab kaitsta vaid seda, mis olemas on.

Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui ideede turuplatsi. Või kui heitlust, kus poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui keegi saab tänu suuremale rahakotile tõe monopoli, on võistlus läbi. Poliitikas defineeritakse edu valimistel jaotatava võimu kaudu ja selle saamiseks on vaja raha ja see raha on jaotatud kaheks suureks kuluartikliks: erakondade ülalpidamine ja erakondade kampaaniad. Viimane kümnend Eesti poliitikas on näidanud tugevat kausaalset sidet erakondade kulutatud raha hulga ja valimisedu vahel.

Erakondade võlgnevused ja võime võlgu seaduslikult tagasi maksta on muutnud erakonnademokraatia haavatavaks. Seda põhjusel, et sulide osalemine poliitikas muudab riigi hapraks. Erakondade rahapuuduse paratamatu tagajärg on poliittöö maksumaksja raha eest sõltumata sellest, kas tegu on riigiasutuse või omavalitsusega. Teisisõnu võimendub riigiaparaadi parteistamine.

Erakondade kesise majandusliku seisuga võib olla põhjendatud ka teiselt riigilt raha küsimine ja riigikogu ootamatult üksmeelne otsus keelatud annetuse vastuvõtmine dekriminaliseerida. Õiguskaitseorganid on pärast riigikogu otsust kimbatuses, sest ei tea, mida kogutud materjaliga pihta hakata. Mõjuvõimuga kauplemist, usalduse kuritarvitamist või keelatud majandustegevust on keeruline tõendada.

Erakonna õiguslik vastutus varjatud annetuse vastuvõtmise eest on puudulik. Kui erakonna tegevus raha hankimisel võib kujutada ohtu Eesti julgeolekule, peaks selline tegevus olema kontrollitav ja karistatav. Kui Eesti riik ei taha kontrollida erakondi, riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima teise riigi erakonnad. Seetõttu kujutab ohtu Eesti julgeolekule nii varjatud raha küsimine võõrriigist kui ka sellise raha küsimise dekriminaliseerimine riigikogus esindatud erakondade poolt.

Õiguskaitseorganid on erakonna rahastamise väärjuhtude uurimisel olnud tagasihoidlikud. Kui tegemist on erakonna rahastamisega, piisab prokuratuuril mõnest tunnist, et väljastada pressiteade kriminaalasja algatamata jätmise kohta. Ainsaks "töövõiduks" võib pidada erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid karistamist selle eest, et nad deklareerisid sinisilmselt, et on võtnud laenu isikult, kellelt seadus keelab laenamist.

Aastaid on räägitud sellest, et erakondade rahastamise kontrollorgan peab olema sõltumatu, pädev ja piisavate ressurssidega. Erakonnaseaduses novembris 2010 tehtud muudatused ei ole piisavad loomaks sellist kontrollorganit. Viimase kuu jooksul on korduvalt avalikkuses viidatud, et kapo näol on meil tõhus erakonna rahastamise kontrollorgan. Paraku on kapo eesmärgid teised - mitte erakonna rahastamise kontrollimine, vaid julgeolekuohtude ennetamine. Kui erakonnale küsitakse varjatult raha mitte idanaabrilt, vaid kohalikelt ärimeestelt, siis see jääb kapo tegevusraadiusest välja.

Millised võiksid olla konstruktiivsed lahendused? Pakun välja viis ettepanekut.Täiendada riigieelarvest erakondade rahastamise normistikku selliselt, et tulevikus võiks riigieelarvest tehtavaid eraldisi kasutada vaid erakonna mõistlikus suuruses isikkoosseisu ja kontori ülalpidamiseks. Valimiskuludeks võiks erakond raha kasutada vaid tulumaksuvabalt saadud annetustest, seejuures nii füüsilisel kui juriidilisel isikul peaks olema annetamisel ülempiir.

Vähendada erakondade vajadust raha järele. Valimiste raha on alati vähe. Seetõttu on ainus võimalus vähendada survet kampaania rahastamisele. Kõige mõjusam teadaolev kulude vähendamise viis on mingite kanalite keelamine või valimiskampaania andmine maksumaksja ülalpeetavasse ringhäälingusse. Samuti on võimalik seada kampaania maksumusele ülempiir.

Tagada kontrollorgani sõltumatus ja piisavad vahendid tegevuseks. Riigikogus esindatud erakonnad peaksid nimetama komisjoni koosseisu erakonnast sõltumatud liikmed, kes on laitmatu reputatsiooniga ja vastavate teadmistega. Ja kes ei kardaks oma mainet "rikkuda" Eesti poliitilise eliidi silmis. Ainult nii on võimalik vältida kontrolliorgani muutumist Tõekomisjoniks.

Taastada õiguslik vastutus erakonna varjatud rahastamise eest. Vaid tõhus ja järjekindel järelevalve võib tuua muutusi poliitilises kultuuris. Tuletame meelde, kui palju muutis ärikultuuri Diveci juhtum. Ümbrikupalga maksmine töötajale ei erine varjatud raha maksmisest erakonnale. Poliitilise otsustusmehhanismi läbipaistvus ei ole vähem kaitset vääriv väärtus kui laekuvad maksud. Seega on möödapääsmatu luua õiguslik vastutus erakonna poolt varjatud annetuse vastuvõtmise eest.

Muuta poliitilise otsustusprotsessi läbipaistvus üheks valimisdebati teemaks. Eestis ei ole toimunud intelligentset arutelu erakonna rahastamise üle. Riigikogu kui erakonnapoliitiline kogu ei ole selleks sobiv. Kuigi erakonnad võistlevad võimu pärast, siis erakondade rahastamine, nagu ka riigikogu liikmete töö tasustamine, on üleerakondlikud küsimused. Eesti valija on siiani läbi sõrmede vaadanud sellele, kas erakonnad mängivad ausa mängu reeglite järgi või mitte. Vähemalt kinnitab seda senine valimispraktika.

Valijahariduse lahutamatuks osaks peaks saama teadmine ausa rahastamise mõjudest ja ohtudest. Vaid sellise debati kaudu on võimalik kujundada väärtushinnanguid ja hoiakuid. Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve. Selle põhitõe eiramise tagajärjeks võib olla rahvavõimu hääletu alistumine rahavõimule.