ÄP: Eesti poliitikud läksid ACTAt õigustades liiale

Euroopa Parlamendi otsus hääletada võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA vastu tähendab, et see tuliste debattide keskmesse sattunud dokument jääb Euroopa Liidus vähemasti praegu jõustumata.

Äripäeva hinnangul on see positiivne, sest leppe sätted on mitmeti tõlgendatavad, dokumendi jõustumise tagajärjed pole selged ning avalikkuses oli ebaõnnestunud kommunikatsiooni tulemusena ACTA suhtes tekkinud väga suur vastuseis. Enne europarlamendi lõpliku otsuse sündi andis ACTAle negatiivse hinnangu viis komisjoni, kes märkisid, et lepe seab autoriõiguse kõrgemale eraelu puutumatusest, loob eeldused kontrollimatuks jälitustegevuseks ja tekitab ärisaladuste lekke ohu. Peale selle märgitakse, et lepe sündis salastatuses ning mitmed selle lisad ei ole avalikult kättesaadavad siiamaani.

Siiski ei tähenda see, et intellektuaalne omand ja autoriõigused kaitset ei vaja. Küsimus, kas need on praeguste seadustega küllaldasel määral kaitstud, ei eelda lõplikku jaatavat vastust ilma põhjaliku aruteluta. Kindel on aga see, et autorite õigusi tuleb kaitsta nii, et see inimeste põhiõigusi ei riivaks, eraelu puutumatust löögi alla ei seaks ning üldist majandus- ja õiguskeskkonda ei halvendaks. Maailmas, kus interneti kasutamine õpitakse sageli selgeks juba enne lugemisoskuse korralikku omandamist, on oluline, et seda reglementeerivad lepped oleksid kooskõlas terve mõistusega ning sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt. Seda ACTA ei olnud.

Teine, ACTAle tegelikult saatuslikuks saanud aspekt on kommunikatsioon. Lepe, mis tehakse valmis kinniste uste taga, ei saagi usaldust äratada. ACTA algvariant sündis juba 2007-2008, kuid tollal ei jaganud läbirääkimistel osalenud riigid selle kohta mingit infot. Selle aasta alguses ametist tagasi astunud ACTA Euroopa Parlamendi raportöör tunnistas, et lepet ette valmistavad ametnikud on teinud „ennenägematuid manöövreid“.

Sellal kui Euroopas käis juba sisuline arutelu ka poliitikute tasemel, väideti Eestis, et tegu on täiesti süütu asjaga: mingeid seadusemuudatusi see ei eelda ja arutada pole õieti midagi. See oli viga: sisulise argumentatsiooniga olnuks võimalik suur hulk hirme maha võtta, teemat tappa püüdes kasvasid need aga hulga suuremaks.

Peaminister Andrus Ansip muutus riigikogus ACTA-teemalistele küsimustele vastates enneolematult emotsionaalseks ning asus nii debatti kui ka küsimuste esitajaid naeruvääristama, saavutas aga soovitule vastupidise eesmärgi: pingete maandamise asemel valas ta hoopis õli tulle. See oli põhjus, miks rohkem kui kahesajas Euroopa linnas toimunud ACTA-vastased meeleavaldused tõid sadu inimesi tänavatele ka Eestis. Eestis aga avaldati meelt eelkõige peaministri ja teiste valitsuspoliitikute arrogantsuse vastu, mis ACTA-debatis ületas selgelt taluvuse piiri.

Tänaseks on selge, et Eesti püüdis taas kord paavstist püham olla, kaitstes poliitikute tasemel lepet, mille Euroopa on tänaseks elujõuetuks tunnistanud. ACTA-debatis jäid poliitikute kehva kommunikatsioonistrateegia tõttu kõlama vastaste seisukohad, mis, tõsi küll, samuti alati argumenteeritusega ei hiilanud. Kui tänaseks kalevi alla lükatud ACTA kord taas lauale pannakse, siis tuleks lepet parandama või uuesti looma hakates kaasata ka kodanikuühendused, et tulemus saaks mõistuspärane ja arusaadav kõigile osapooltele.

Autor: 1185-aripaev