Enda geniaalsuse avastamiseks tuleb ülearune keskendumine korraks ära unustada

Oktoobris ilmus Äripäeva kirjastuselt Ozan Varoli raamat „Äratage geenius endas“. Kogenud perfomance-coach Liisi Toomi põhitegevus keerleb täna suuresti ümber spordi ja sportlaste sooritus-coachingu. Toom luges raamatut ning annab alljärgnevalt Varoli teose ning enda kogemuse kaudu väärt nõu:

Oma unikaalsuse leidmine võib võtta aastakümneid. Ma ütleks, et meie unikaalsus arenebki meiega koos ja meie valmisolekuga oma mugavustsooni laiendada. On normaalne, et meie aju tahab meid hoida turvalises mugavustsoonis. Seega peame end teadlikult treenima, et aju ei tõlgendaks riskeerimist ohuna elule. On loomulik, et tahame vältida näiteks häbisse sattumist uuel alal alustades või kaotust tähtsal võistlusel või ärikohtumisel. Need kõik ei ole ju tegelikult eluohtlikud.

Peame ka mõtlema: mida tähendab “geeniuse” avaldamine endas? On fakt, et ühe olümpiavõitja kõrval on sadu ja tuhandeid, kes ei võida. Kas nemad siis ei ole geeniused? Ehk siis võib-olla tuleks muuta geeniuse narratiivi ja mõeldagi tõesti enda võimete maksimaalse avaldamisele olemasolevates piirides.

Räägime enda võrdlemisest teistega. Miks me seda teeme? Kuidas seda lõpetada?

Aga nii on ju alati tehtud! Jah, ilmselt on vähe neid, keda pole lapsest saati võrreldud näiteks koolikaaslastega. Teadlikkus iseendast on madal ning kergem on võrrelda teistega. See on aga alati ohtlik, sest teistel on täiesti erinev taust, eesmärgid ja võimalused ning meie oleme edus või ebaedus. Soorituses oleneb teinekord palju ka juhustest, ilmast, meie poolt kontrollimatutest faktoritest.

Pidev võrdlus ei aita meil emotsionaalselt ega strateegiliselt paremaid otsuseid teha. Lõpetada aitab see, kui mõistad, et teistega võrdlemine on ebaaus enda suhtes ja parim viis leida edu võti on lähtuda iseendast ja siinjuures mitte keskenduda negatiivsele või puudujääkidele, vaid märgata ikka ka edusamme, muutusi positiivse poole.

Kirg tuleb siis, kui oleme andnud endale võimaluse asjaga tuttavamaks saada ja näha oma ameti või väljakutse erinevaid aspekte, märganud enda võimekust, et oleme milleski hea või vähemalt ei ole uued asjad võimatud. Harjuta ennast ütlema: „ma ei saanud hakkama … veel “,„ ma ei tea … veel”, nii tekitad endas võimaluse ja huvi, et mida on vaja selleks, et “veel” muutuks tulemuseks.

Oma kogemusest olen märganud aga, et puhtalt uudishimu ja kire järgi tegutsemine ei ole alati võimalik. Mõni kord tuleb panna see ootele, et maksta ära kodulaen või toita lapsed. Sportlasi coach’ides näen, et nii väga kui ka nad ei soovi, ei leidu alati sponsoreid, kes aitaks soovitud tasemel tippsporti teha, ükskõik kui suur uudishimu või kirg on. Siis on hädavajalik oskus olla paindlik, leida alternatiive.

Tõelised loovushetked tulevad Varoli arvates peale mittekeskendunud olekus, nagu duši all või jalutades. Kui oluliseks pead elus loovust?

Minu puhul toimib näiteks aerutamine, kus ma ei saa mõelda päevamuredele, vaid pean keskenduma aerutamisele. Samal ajal saab aju puhata ja seosed saavad tekkida. Kui aga hoiame kangekaelselt fookust lahendamist vajaval probleemil, siis saamegi ju näha vaid probleemi.

Usun, et loovus on meis kõigis olemas, meil on kõigil äärmiselt põnevad ja erinevad kogemused, tajud, mis võimaldaksid olla loovad. See nõuab aga julgust katsetada ja teha asju, mis võivad algul tunda koledad, valesti välja tulnud, eksimised. Ilma eksimiseta ja katsetamiseta kopeerid selgeksõpitut.

Minu lemmikharjutus, millest alustada, ongi STOP-tehnika või 3-minutiline hingamine. Need aitavad tähelepanu oluliseleümber suunata. Siinkohal on tähtis välja tuua, et mittekeskendunud olek võib hea olla. Maailmas, kus iga hetk tuleb efektiivselt ära kasutada, kus sa pead alati produktiivne olema ja iga hetk loeb, kus isegi magades pead laskma rahal tööd teha – milline pinge! Pinges inimene aga ei saa olla loov ega ka keskenduda.

Kuidas võiks valla päästetud sisemine geenius aidata näiteks ülerahvastatud tööturul silma paista?

Ülerahvastatud tööturg on murekoht, seda enam, et samaaegselt automatiseeritakse paljusid töid, mida inimesed tahaks teha, mis aga muutuvad kulukaks, kui neid teeb inimene. Kuidas näiteks keskenduda millelegi, mida sa oled juba õppinud ja kus tahad areneda, kui selle järele vajadust enam ei ole. Ma defineeriks siin sisemise geeniuse hoopis valmisolekuna areneda, näha oma valdkonnas arengutrende või neid luua, ja ka valmisolekuna olla paindlik.

Me peaksime ammu keskenduma mitte raha teenimisele, vaid ressursside mõistlikule kasutusele. See ei tähenda täielikku askeetlust, vaid adumist, et tänapäevane tarbijakäitumine ei ole normaalne. Tegin ise näiteks aasta, mil ma kulutasin riietele alla 30 euro. Meil ei ole 80% asju, mida me ostame, vaja.

Usun, et tähtsamaks persoonibrändi kujundamisest – vähemalt selle eneseturunduse osast – on elurütmi teadvustamine, vähem-on-rohkem-mõtteviis ja suurem empaatia enda ja teiste suhtes. Julgustan keskenduma persoonibrändi mudeli kolmele esimesele küsimusele: kes ma olen, mida oskan ja mida maailmas päriselt vaja on, samuti olema uudishimulik, kuidas seda toimima panna.

Sinu rahulolu ei tulene samadest asjadest, millest sinu naabri oma. Oskus kombineerida olemasolevaid ressursse, olla kannatlik, keskenduda kvaliteedile ja enda protsessile. Tegemise kaudu saame tagasisidet, mille järgi saame anda ka hinnangu, kas see on tähenduslik või mitte.

Paljude jaoks ei ole suurel väljakul palli taga ajamine mingi väärtus. Töötades sportlastega näen, kui hingega nad oma tööd teevad, millist tähendust nad sellel näevad ja milliseid võimalusi saavad nad sportimise toel luua, et olla tervise ja liikumisega eeskujuks või teha midagi keskkonna heaks. Sama on ka juhi, kunstniku, arsti või koristaja tööga.

Võib-olla on siin hea meeles pidada, et inimese väärtus on temas juba olemas, seda ei muuda tema ameti valik. Küll aga saab inimene igale oma tööle tähenduse lisada, seda leida.

Mõista, mis on praegu sinu elurütm ja vajadused ning mis on see, mida järgmise viie aasta jooksul luua tahad. Selle tehte järgi saad aru, mis on hetkel ja pikas perspektiivis tähtis. Tähenduslikkus on väga individuaalne, kuid tihti ka seotud teistega – kellelgi peaks sellest kasu olema ja sellest ei tohiks kahju tekkida.