Pärimisõigused võivad riigiti olla erinevad

Üldine reegel on, et pärimisasi lahendatakse selles riigis, kus oli pärandaja elukoht tema surmapäeval. Pärimisi lahendatakse selle riigi seaduste järgi, kus pärandaja enda surmapäeval elas. Kui pärandaja harilik viibimiskoht tema surmapäeval on näiteks Soomes, tuleks ka pärimisasi lahendada Soomes sealsete seaduste järgi ning seda tehakse sellisel juhul ka Eestis asuva vara suhtes.

Pärimisasi lahendatakse kogu pärandvara suhtes olenemata sellest, millises riigis vara asub. Seega, kui pärandaja elab Eestis ja tal on ostetud näiteks mõnele soojale maale korter, siis lahendatakse pärimisi Eestis ka selle korteri suhtes, mis soojal maal asub. Enda pärimisõigust saab pärija teistes riikides tõendada Eesti notari väljastatud pärimistunnistusega või Euroopa pärimistunnistusega. Viimast saab taotleda ainult juhul, kui vara asub sellises riigis, kus pärimisasja lahendamisel lähtutakse Euroopa Liidu seadustest.

Kui tegemist on Euroopa Liidu liikmesriigiga, kes samuti lähtub Euroopa pärimismäärusest, siis on tagatud, et Eesti pärimismenetlusega arvestatakse ka vara asukoha riigis. Muudel juhtudel oleneb Eestis välja antud pärimistunnisusega arvestamine ja mittearvestamine sellest, millised on asjaomase riigi seadused. Riigiti võivad reeglid olla väga erinevad.

Teatud juhtudel ei ole välistatud, et pärimismenetlus tuleb läbi viia mitmes riigis. Kui pärandvara asub väljaspool Euroopa Liitu, on võimalik, et pärimismenetlus tuleb läbi viia näiteks selles riigis, mille kodanik surnu oli, või riigis, kus asub surnu kinnisvara. Kui surnu elukoht surmapäeval oli väljaspool Euroopa Liitu, Taanis, Iirimaal või Ühendkuningriigis, siis on teatud juhtudel võimalik, et pärimisasi lahendatakse Eestis üksnes Eestis asuva vara suhtes.

Seega tuleks ka Eesti kodanikel arvestada, et kui nad asuvad välisriiki elama, on suur tõenäosus, et nende vara pärimist ei saa Eestis menetleda.

Olenevalt sellest, kus pärimisasi lahendatakse, sõltub ka see, millise asutuse poole asja lahendamiseks tuleb pöörduda. Eestis tuleks pärimisasja lahendamiseks pöörduda notari poole, kes selgitab välja, kes on pärandaja pärijad. Samas on riike, kus tuleb pärimisasja lahendamiseks pöörduda hoopis kohtu või maksuameti poole ning ei ole ka välistatud, et pärimisasi tuleb lahendada pärijatel endil.

Kui pärimisasi lahendatakse Eestis, siis selgitatakse pärijad välja Eesti pärimisseaduse järgi ainult siis, kui pärandaja elukoht surmapäeval oli Eestis või kui Eesti kodanik on teinud testamendi, milles on näidatud, et tema vara pärimine tuleb lahendada Eesti seaduste järgi.

See, millise riigi seaduste järgi pärimisasi lahendatakse, on pärimismenetluses väga oluline küsimus, sest pärijate ring sõltub sellest, millise riigi seaduste järgi asi lahendatakse. Sõltumata sellest, kas asja lahendamisel tuleb vaadata Euroopa Liidu liikmesriigi seadust või mitte, on reeglid väga erinevad.

Eestis üldjuhul on vara pärijaks pärandaja lapsed ning kui pärandajal lapsi ei ole, siis pärivad teise ringi pärijatena tema vanemad ning nende puudumisel õed ja vennad. Seadusejärgse pärimise korral pärib abikaasa alati pärijate kõrval ning juhul kui abikaasa pärib esimese ringiga koos (laste kõrval), siis pärib ta võrdselt lastega, kuid mitte vähem kui ¼. Kui abikaasa pärib koos teise ringi pärijatega, siis pärib abikaasa poole pärandist. Kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole, siis pärib abikaasa kogu pärandi.

Selline ei pruugi aga olukord olla teistes riikides. On riike, mille seadused näevad ette, et abikaasa pärib laste kõrval poole pärandist, kuid on ka riike, kus abikaasa võib olla ainuke pärija ning lastel pärimisõigust ei tekigi, sõltumata sellest, kas nad on alaealised või täisealised. On riike, kus ka täisealistel lastel on õigus sundosale isegi siis, kui surnu on teinud testamendi kellegi teise kasuks.

Seetõttu on mõistlik pärimist planeerida ning koostada sellekohane testament, seda eriti juhtudel, kui elukohariik võib ajas muutuda. Testamendi tegemisel on võimalik kirja panna enda soovid ning määrata pärijate ring, kuid samuti on testaatoril õigus määrata, et tema vara pärimine lahendatakse selle riigi seaduste järgi, mille ­kodanik ta on. Sellisel juhul isegi, kui Eesti kodanikust ­pärandaja on asunud elama näiteks Soome, on testamendiga tagatud, et pärimisasi lahendatakse just tema viimase tahte järgi Eesti seaduste kohaselt. Seda ka siis, kui see pärimisasi kuulub lahendamisele Soomes, sest seal oli testaatori harilik viibimiskoht surma päeval.

Samas annab Euroopa pärimismäärus ka võimaluse, et kui sellisel viisil testament on koostatud, siis on pärijatel õigus otsustada, et pärimisi lahendatakse samuti pärandaja elukoha riigis. Selline korraldus võiks olla mõistlik eelkõige olukorras, kus kõik pärijad ning enamik pärand­vara asuvad Eestis.

Ühelt poolt võib testamendi puudumine tekitada olukorra, kus pärandaja arvab, et tema pärijad on näiteks ainult lapsed, kuid selle riigi seadused, kus ta elab, võivad hoopis teisiti sätestada. Seetõttu on pärandajal endal mõistlik kaaluda testamendi tegemise võimalust, et tagada enda tahte realiseerumine pärast surma.

Teisalt võib selline olukord tekitada olukorra, kus pärimisasja lahendamine võib venida pikaks, sest Eesti notaril tuleks esimeses järjekorras välja selgitada välisriigi õigus. Sellega muu hulgas võib pärijatele kaasneda kohustus katta ka asjaomase õiguse tõlkimisega seotud kulud.